AVAMEELNE USUTLUS / Epp Petrone lahutusest ja egoismist: "Õpi eluga kaasa voolama."

Epule (42) oli eelmine aasta omamoodi puhastustuli, mis põletas vana, et saaks tulla uus. See aeg on andnud talle mitmeid uusi võimalusi ja kogemusi. Mõned neist võivad tunduda suisa ebameeldivad. «Minus on tekkinud uutmoodi süüdimatus: jään hiljaks, muudan lubadusi. Vahel peaksin tõesti inimeste ees vabandama.» Naine vajub mõttesse. «Ei, tegelikult mitte. Olen õppinud, et asju ei saa vägisi teha,» sõnab ta. Tõepoolest. Oleme üritanud vestluseks aega leida juba neli kuud, aga iga kord tuli Epul midagi ette. Ent järsku klapib kõik: mina olen ootamatult Tartus, Epu lapsed kuskil ära – kes sekkaris kleite tuustimas, kes vast võetud hamstreid naabrilastele näitamas. Meie aga saame kolida hiigelsuurte kohvitassidega esimest korda sel kevadel aeda päikest võtma. On erakordne maipäev – alles kaks päeva tagasi sadas lund, nüüd aga lendlevad peenarde vahel päikesepaistes kollased liblikad.

Tundub, et päike on Epuga alati kaasas käinud, ükskõik kui raske tal hetkel ka poleks. Olen näinud erinevaid Eppusid, oleme kulgenud üsna sama teed: ajakirjandusosakond, abielu, lahutus, uuesti abielu, lapsed, välismaal elamine ja tagasitulek. Tänu Epule on ilmunud ka minu raamat «Minu Moskva».

Tänu talle on mul julgus olla oma lugudes aus, paljastades enda motiivid ja kogemused. Esimene ja viimane kord, mil ma teda intervjueerisin, oli üheksa aastat tagasi. Ta oli äsja kaugelt maalt tulnud, kahe lapse ema, neist üks rinna otsas. Mina aga just lahutanud ja alles kaalumas teekonda teise mentaliteediga riiki. Osutan lõbusas toonis Epule, kuidas nüüd on meie rollid vahetunud: mina abielus, tema lahutatud. Ütlen ka ajendi, miks ma tahan seda lugu teha. Minagi abiellusin oma hingesugulasega, kinnitasin oma armastust, seigeldes mööda maailma, lastega. Minugi kooselu on kestnud juba üle kümne aasta. Kas peaksin kartma lahutust, nagu juhtus temal ja Justinil?