Kirsti Valdstein-Timmer: "Inimene elab ikka enda, mitte teiste jaoks ja teiste elu."

"Kuulsin täna hommikul raadiost juttu sellest, mida vanemad inimesed oma elus kõige enam kahetsevad. Pani mõtlema. See on väga sarnane selle jutuga, mida nooremad inimesed mulle viimasel ajal rääkinud on. 

Inimesed kardavad teha oma elus muudatusi ja üheks peamiseks põhjenduseks on lause: aga mida teised siis minust arvavad?

Inimesed ei julge tegeleda asjadega, mis neid õnnelikuks teeks, sest äkki ei ole ühiskond valmis, teised on ju mind ikka sellisena harjunud nägema jne... Ikka need "teised".

Mõni räägib, et teeb tööd, mida vihkab, süda kisub hoopis vaimsema maailma poole, aga äkki arvavad sõbrad siis, et "issand, see ju puha hulluks läinud".
"Kas need on siis sõbrad?" on mu küsimus tavaliselt.

Elu on antud ju kingitusena selleks, et me seda maksimaalselt kasutaksime, õpiksime end ja end ümbritsevat tundma kõige paremal moel. Õpiksime oma vigadest. Kui tunned, et see eriala ei ole sinu jaoks, kuula südant ja sisetunnet, mitte neid teisi. Inimene elab ikka enda, mitte teiste jaoks ja teiste elu. Õnnelikuks ei saa meid teha keegi teine, ikka ainult meie ise ja mõelda, et vot ühel päeval, kui lapsed suured siis hakkan elama... sel päeval võib olla hilja, pool elu on elamata jäänud.

Kasutage aega, hinnake seda ja hakake elama, ikka nii nagu süda kutsub, et ei peaks vanaduses kahetsema elamata elu, ütlemata jäänud häid sõnu ja täitmata jäänud unistusi. Vot seda tahtsingi öelda. Ilusat ja tegusat päeva!"