„Pelgulinna päevad on nagu laulupidu!“ (3)

Tallinnas Pelgulinna vanade puumajade siseõued on maikuus toomingate õitsemise ajal oma roheluses nagu lõhnavad võluaiad. Üleeile alanud ja eile lõpule jõudnud Pelgulinna päevad pakkusid võimaluse sellest võlust osa saada. e avatud hoovide päev tõi inimesed erinevaid Eile said kõik huvilised uudistada kodukohvikuid uudistama ja nendesse õuedesse sisse astuma, kuhu võib-olla muidu asja ei oleks. Ühe avatud õue ja maja perenaine Flo Kasearu ütleb: „Pelgulinna päevad on nagu laulupidu, mis toob inimesed kodust välja!“

Kõige rohkem avastamist ongi Pebre tänaval kunstnik Flo Kasearu majamuuseumis. Ainuüksi tõsiasi, et on võimalik uudistada keldrist kuni pööningukambrini majamuuseumi, mille väljapanekud ei kuulu ammu manalateele läinud inimesele, vaid nende asjade omanik ise täies elusuuruses neid tutvustab, on nii võluvalt omamoodi, et lihtsalt ei saa jätta kedagi ükskõikseks.

Maalitud hirmud

Ei saa ju hoida tagasi end mõnusalt muhelemast, kui sametise purpurpunase paela tagant kunstniku eluruume kiigates jäävad silma iga päev kasutuses olevate eksponaatide peale kirjutatud selgitused –- Flo laud, Flo köök, Flo pliit jne.

„Näiteks Lydia Koidula majamuuseumis on vaid paar asja kuulunud päriselt temale. Ülejäänud on lihtsalt ajastukohased esemed. Minu majamuuseumis aga kõik asjad minu omad. Kõik on autentne,“ jutustab kunstnik, kellele et talle meeldibki luua kunsti, milles on sees teraka sortsuke huumorit sees.

Esimeselt korruselt üles viiva keerdtrepi kohal seintel ripuvad Flo hirmud. Piltidel.

Inimestel on ju ikka oma hirmud, aga selle asemel, et lubada end hirmurasvas praadida, on ta enda omad kunsti sisse nutikalt ära lahustanud. Näiteks ei-tea-kust-tulnud-hirm, et maja võib põlema süttida kaotab oma ängistavast mõjujõu, kui see pliiatsiga endast välja paberile joonistada. See mõjub teraapiliselt nii kunstnikule endale kui ka majamuuseumi külastajale.

Ka oma maja vanast plekk-katusest lõi Flo kunstiprojekti: ta  ja lasi sellest alt välja lõigata sellised lennukid, nagu lapsed paberist voldivad. Üks selline paarimeetrine plekklennuk on kunstniku tagaaias puu otsas.

Rullitud jäätis

Heina tänaval rullivad Jäätisepoisid jäätist. Jah, just nimelt rullivad. Seda olid nad näinud Taimaal käies ja otsustasid ka endalegi samasuguse masina soetada. Võttis paar kuud katsetamist, et kokku segada see kõige õigema konsistentsiga jäätisesegu. Rullimine näeb välja nii, et külmale plaadile kallatakse vedel jäätisesegu, millseinna hulka pannakse lisandeid vastavalt ostja soovile. Seejärel  lisandeid ja hakatakse hakatakse massi seda pahtlilabida-taolise riistaga määrima nagu pahtlit seinale määrima, kuni see mass on õhukese kihina tahkunud ja seda annab kaapida väikesteks rullideks kaapida.

„Hei, tule osta oma pähklitele susped!“ hüüab kõlava häälega proua Naabrinaiste hoovis disainpesu letile liginevale mehele ja sirutab talle lähemale valgest trikotaažist trussikud, millele on trükitud oravapiltdiga trussikud talle lähemale. Ka mäger ja metssiga on valikus.

Ristiku tänava Arturi maja kohvikus ja killavooris pakutakse vanaema bataadikrõpse ja  imehead kukeseene quiche´d. Paar maja eemal aga pakuvad müra- ja merekarud söödavat ning joodavat nii maalt kui ka merelt ning, pistavad ajakirjanikule  pihku soolalõhnalise vobla koos õpetussõnadega, et selle  selle söömist tuleks alustada kõhust, mitte peast alustada.