Manona Paris: "Elu pole, hambad ristis, rügamine mingi kindla sihtpunkti poole."

Naisteleht

Päev enne Naistelehe trükki läksin uinumisraskuses pisipojaga vanematekodus metsa vahele jalutama. Et valgetest õhtutest segaduses lapsuke saaks ometigi sõba silmale ja mina veidi nautida kevade esimest sooja õhtut. «Kuku! Kuku! Kuku!» karjus kägu aga nii hingelõhestavalt, et magamisest ei kukkunud midagi välja. Selle asemel kukkus aastane Robin käoga kaasa, mina otsisin esimesi piibelehti ja see vähenegi unisus kadus purpurpunase loojangu käärdude vahele.

Seekordne Naistelehe kaas on minu elus erandlik. Kunagi varem pole saatus ulatanud mulle, ei, meile Naistelehes au olla nii tähelepanuväärse ja erilise inimese nagu Arvo Kukumägi viimase avaliku sõnavõtu kandja.

Erinevalt paljudest meie kaanelugudest voolas see lugu meie juurde peaaegu iseenesest. Meie töös on paraku üsna sagedased olukorrad, et kaanelugu on kindel alles siis, kui trükipäeval on trükifail valmis. Ka siis oleme pidanud mõnikord viimasel hetkel asja üldse katki jätma, sest kokkulepped pole vett pidanud.

Selle artikliga polnud ühtegi sellist muret. Oli vaid mees, kel oli rääkida lugu, mida ta ise tahtis meiega jagada. Viimaste kuude kulgemine selle vormistamiseni oli ainult helge. Kõik klappis, arvestades meie hektilist ajakirjatempot ja Kukumäe reisiplaane. Vestlus oli hinge avardav. Pildid tulid tõeliselt säravad. Jäi üle vaid passida õiget aega, mil kogu see inspiratsioon eetrisse paisata. Ja just siis, kui olime valmis seda tegema ... Tuli teade, et meest, kelle päikeselist olekut oli kogu meie naiskond ahminud, enam polegi. Kuku oli lahkunud sinna, kuhu ta väitis end olevat valmis minema juba pikemat aega.

Usun nüüd, et vahel võtavad asjad ise oma (õige) suuna. Kuigi terve senise elu olen fatalismi vihanud, olen viimaks adunud, et elumere lainetele ei tohi vastu sõdida – kaotad igal juhul. Selle asemel tuleb õppida nende harju ära kasutades edasi seilama. Elu pole, hambad ristis, rügamine mingi kindla sihtpunkti poole, vaid igal sammul õppimine, isegi kui mõnikord tuleb kukkuda. Oluline on püsti tõusta, õppust võtta ja edasi kulgeda. Isegi kui uuesti kukud.

Peaasi et su elus on armastust. See ongi minu jaoks Kukumäe viimase intervjuu kõige võimsam sõnum – ela enda jaoks ja ümbritse end armastusega. Siis oled võitmatu nii elus kui ka surmas. Nagu Kuku.

Sel nädalal soovitan …

innustuda elupõlise doonori karmaretkest.
veenduda, et alkoholivabad õlled on väärt rüübe.
õppida endale viimaks ometi ise korralikku soengut föönitama (ja sellega raha kokku hoidma).