Viimasel ajal on hakatud ütlema, et laps pole paha, vaid tema käitumine võib olla sobimatu. Vanemad, vanavanemad ja õpetajad annavad reeglina oma parima, et laps õpiks õigesti käituma. Pahatihti sõltub see «õigesti» aga inimese tõekspidamistest ja nii võivad vastuolulised signaalid täiskasvanutelt lapse käitumisraskusi hoopis süvendada. Väike inimene kogeb täiskasvanute poolt eri moel pahandamist, sildistamist ja ehk karistamistki.
Võimalik, et pahandamise vahele juhtub ka kuulamist, rahulikku rääkimist, konkreetsete piiride seadmist ja muud, mis võiks aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Kui aga last ümbritsevad tingimused seda ei toeta, naaseb probleemsesse keskkonda tagasi minnes tõenäoliselt ka ebasobiv käitumine. Kirjeldatud juhtumi puhul võibki olla, et kui kodus räägitakse lapsega rahumeelselt, tehakse kokkuleppeid ja püütakse mõista, siis lasteaiarühmas on eelmise päeva pahandusi raske unustada ja paha poisi silt ei taha kaduda.
