Remondimees: “Kahe-kolmesaja euro eest võib saada väga hea, aga ka väga kehva masina.”

Kuigi õmblusmasin on tema sõnul saja aastaga küll pisut mugavamaks ja ergonoomilisemaks muutunud, on mehhaanilise õmblusmasina töö põhimõte ikka sama: nõel liigub alla, haarab kaasa alumise niidi ja teeb ühendussõlme kanga keskele.

Enam-vähem sama palju kui mehhaanilisi õmblusmasinaid, ostetakse aga tema sõnul nüüd juba ka kompuutermasinaid.

„Kui mehhaanilisel masinal on üks mootor ja see ajab ringi kogu süsteemi, siis kompuutermasinal on erinevate töölõikude jaoks –- näiteks söötja liigutamiseks, peavõlli liigutamiseks, poolimiseks jne –- erinevad mootorid. Kõigi nende tööd juhib pisike protsessor,“ kirjeldab Valdo Sööt ja märgib, et kompuuter juhib ainult mootorite tööd, õmblusmasinat juhib ikka inimene ise.

See, kui palju on protsessori peale laetud programme ehk piltlikult öeldes kui palju on mälupulga peal faile, ei vähenda meistri sõnul masina töökindlust ega tõsta ka oluliselt tootmiskulusid. Küll aga kergitab hinda see, kui head on mootorid, kui hea on kasutatud plast ja metall, kui kvaliteetne on viimistlus.

„Kui teil on 200–-300 eurot, siis selle eest võibon võimalik saada väga hea masina, aga ka väga kehva masina. See pole kaubamärkides kinni, remondiinimesena olen märganud, et igalkõigil tootjatel on nii häid kui ka halbu masinaid. Hind pole seejuures alati näitaja: ka halb masin võib maksta mitusada eurot,“ räägib Valdo. "Kriitikat kannatava kompuutermasina hinnad algavad 350 eurost, täitsa korraliku mehaanilise masina võib saada 150 euro eest. Küll aga ei garanteeri 150 eurot head masinat.”

Kindlasti proovi poes ka õmmelda

Enne ostmist tuleks proovida viit-kuut erinevatuut masinat, et näha, kas needsee  õmblevadb  ikka sujuvalt egaja ei tee põrgulärmi. Igal inimesel on õmblusmasinale omad ootused, aga odavamate masinate vahel valides soovitab Valdo Sööt pöörata tingimata tähelepanu kahele asjale: et üht-teist saaks ka käsitsi reguleerida ning et masin teeks ka overlokki (mitte segi ajada sik-sak õmblusega!).

„Paljudel odavamatel masinatel on peal kindlad programmid ja näiteks joonõmbluse pikkust te reguleerida ei saa. Diletandile on see ehk ideaalne, ta keerab programmi peale ja õmbleb, aga mõne materjaliga võib tulemus jääda halb. Nüüdisaegsed materjalid on üsna kapriissed, seepärast on tähtis, et masinal saaks reguleerida nii piste pikkust kui ka laiust,. H hea oleks, kui ka pressjala survet,“ juhendab Valdo. Suur vahe on seegi, kas masin lubab teha kolmes laiuses sik-sakki või saab seda laiust sujuvalt millimeetri kaupa reguleerida.  Mugavuse mõttes võiks olemas olla ka nõelasilma niidistaja.

„Õmblusmasina overlokõmblus pigem imiteerib overlokmasina õmblust, sest viimane teeb seda nelja, tavaline õmblusmasin aga kahe niidiga. Ka kogu söötmissüsteem ehk see, kuidas kangast juhitakse, on neil erinev,“ selgitab meistrimees. Päriselt ei suuda parimgi õmblusmasin overlokmasinat asendada.

Õmblusmasin teeb kanga serva sik-sakõmbluse, sellest vasakule jääb kolmekordne joonõmblus. Õhukese kleidi jaoks kipub see liiga tugev olema, dressipükse võib aga vabalt niimoodi kokku õmmelda. Hea overlokmasina saab Valdo sõnul kätte 300–-400 euroga.

Õige tald hõlbustab luku õmblemist

Ka neid, kes õmmelda ei armasta, sunnib elu mõnikord lukku vahetama. Seda on märksa mugavam teha, kui masinal saab muuta piste laiust ehk nõela asendit vasakult paremale. Ka on luku õmblemiseks eraldi tald. „See on luku traktoriosa poolt avatud, samas teine pool survestab kangast ja lukku,“ selgitab Valdo. Valdavalt on selline tald masinaga kaasas, aga selle saab 6–-10 euro eest ka juurde osta.

„Sama tootja masinatel on enamik presstaldu ristkasutatavad, vahel ka teatavad varuosad –- ja tootjaid on oluliselt vähem kui kaubamärke,“ märgib meister. Õmblusmasinat valides on aga varuosadele mõtlemisest olulisem teha endale selgeks, kes annaks nõu või teeks garantiiremonti, kui peaksite oma masinaga hätta jääma. „Internetipoodides on 14päevane tagastusõigus, aga see kehtib ainult siis, kui te ei ole masinat kasutanud,“ tõdeb Valdo. Paraku tekivad probleemid alles õmmeldes.

Masin võiks vastu pidada paarkümmend aastat

Müüjalt tasuks küsida sedagi, kaua õmblusmasin vastu peaks pidama. Valdo Söödi kui remondiinimese hinnangul võiks korralik õmblusmasin teenida omanikku vähemalt paarkümmend aastat. Selle aja sees peaks masinat muidugi ka hooldama.

„Tänapäevast masinat ei tasu ise lahti võtta, ka ei maksa hakata usinasti kõigisse aukudesse, mis masina korpuses olemas, õli tilgutama –- need augud ei ole seal kindlasti selle jaoks,“ hoiatab ta.

Kes õmbleb nädalas korra, võiks aasta-pooleteise tagant masina ka hooldusesse viia. Kui aga suhkrut või soola peaks masinasse sattuma, tuleb kohe abi otsida: „Suhkur ja sool hakkavad kiiresti sulama ning kohe ka metalliga reageerima.“ Kui õmmeldakse köögis ja peres on väikesed lapsed, pole suhkrusadu sugugi haruldane nähtus.

 „See pole kaugeltki müüja ahnus, et üks masin maksab mitu korda rohkem kui teine –- midagi seal selle hinna eest tavaliselt ikka on ka," ütleb meistrimees. "Paljudel firmadel on selle raha eest kõvasti kaubamärki, aga mõnel on üht-teist muud ka." Kellel on mis, see tuleb enne välja selgitada –- eeltööd teha ja nõu küsida. "Ülearu ei tasu ühtki nõuandjat usaldada. Proovige ikka ise õmmelda ja usaldage siis oma sisetunnet,“ soovitab Valdo Sööt.

Pöörlev süstik versus kõikuv süstik 

 Kõikuvat süstikut on kasutatud vähemalt sada aastat, see on olnud Singeritel, Tšaikadel, Podolskitel.… Süstik ehk niidihaaraja meenutab poolkuud, mis käib õmmeldes edasi-tagasi ja teeb tiksuvat häält: tšiki-tšiki-tšiki - häält.

Pöörlev horisontaalsüstik, mida paljudes foorumites kirutakse, on uuem tehnoloogia. 30–-40 aastat tagasi kasutas seda peamiselt Singer, samuti mõni teine kaubamärk, aga väga levinud see polnud. Eelmise sajandi lõpus läksid paljud tootjad üle horisontaalselt pöörlevale süstikule. Alguspäevil oligi nendega rohkem probleeme, aga peamiselt seepärast, et inimesed ei osanud alumist niiti uut moodi niidistada. Et poolihoidja oli plastist, ja on seda tänaseni, siis vigade puhul läks see ka kergemini katki kui metall. Nii tekkiski negatiivne hoiak tekkis. Tegelikult on kõigi tootjate, v.a Bernina, kõige kallimatel õmblusmasinatel täna horisontaalset pöörlev süstik.

Probleeme tekib pöörleva süstikuga siianitänaseni, aga üldjuhul need masinad ka ei maksa midagi: kui sada või kakssada eurot maksnud mobiiltelefon kolme aasta pärast prügimäele läheb, ei kergita keegi ju kulmugi.

Allikas: Valdo Sööt

Metall versus plast

Kui õmblusmasin paistabki olevat metallist, on selles siiski piisavalt palju plasti -– kui masin pole just pärit Nõukogude Liidust, Vene masinates polnud tõepoolest grammigi plasti. Need olid meeletult rasked – mis õmmeldes tuleb pigem kasuks –- ja tegid kõva müra. Et masin oleks vaiksem ja käivituks sujuvamalt, hakatigi kasutama plasti: plastist hammasratas teeb teisega haakudes oluliselt vähem lärmi. Plast kulub küll kiiremini kui metall, aga õmblusmasina plastosad pigem ei kulu, 30–-40 aastaga kipuvad need lihtsalt murenema. Pealegi on tänased nüüdismetallid on tegelikult tont teab mis sulamid ja kuluvad märksa kiiremini kui 20 aastat tagasi tehtud plastrattad.

Kui inimene on oma vana õmblusmasinaga väga rahul, tasub seda kindlasti remontida. Soome kolleegide käest tean, et kui inimene toob remonti 50 aastat vana õmblusmasina, millele vajalikke detaile enam ammu ei toodeta, teeb remondimees vajaliku jupi 3D printeriga valmis ja masin töötab jälle. Ka Eestis võimaldab 3D tehnoloogia printida pea kõike.

Allikas: Valdo Sööt