Sirje (45) on täisealisena oma sünnipäeva peoga tähistanud vaid paaril-kolmel korral. "Kui võimalik, katsun oma sünnipäeval kusagile üksindusse tõmbuda. Parim sünnipäevakink on üksi reisile minek – siis ei saa keegi mind kätte. Ja minul on pidu iseendaga," lausub naine. Ta pole kaugeltki ainus, kes sel tähtpäeval pigem pea liiva alla peidab.
Paljud naudivad oma sünnipäeva ja sellega kaasnevat tähelepanu täiel rinnal ega jõua ära oodata, et sõbrad külla kutsuda ja katta uhke peolaud. Kuid Kaire (44) eelistab hällipäeval keskenduda vaid iseendale ja oma perekonnale. "Ei pea oma numbripäevaga hulluks minema. Tulebki teha midagi muud, mitte mõelda vaid sellele valge linaga kaetud lauale," leiab ta.
Kingitustele eelistab ta elamusi ja kvaliteetaega kõige lähedasemate inimestega.
Koosviibimisi tuttavate ja kolleegidega saab Kaire sõnul korraldada muulgi ajal ning põhjusel, ilma et keegi peaks end mingi grupi lõbustamise eest vastutavana tundma. "Niisama võib ka maha istuda ja kokku leppida, kes toob lauale võileivad ja kes veini. Miks me peame piinama inimest, kes on juhtumisi kogemata päevakangelane?" ei mõista ta.
"Tähelepanu teeb kohmetuks."
Kaire meenutab, et neid seiku, kui tuttavad on tulnud tema juurde uhke tordiga sünnipäevalaulu laulma, on olnud hulgi. "Olen end siis tundnud väga halvasti. Selline tunne, et vajun läbi parketi. See liigne tähelepanu teeb kohmetuks. Ühelt poolt tunnen, et peaksin olema justkui kamba juht, neile midagi korraldama ja olema selle tähelepanu eest ülevoolavalt tänulik," on naine tajunud sundseisu.
Sünnipäevade puhul häirib teda ka kogu sotsiaalmeedias toimuv trall. "Olen teinud alati selle lolli liigutuse, et iga Facebooki õnnesoovijat personaalselt tänanud. See võtab terve täistööpäeva, kui mõtled ja vastad. Teed niimoodi tegelikult enda elu keerulisemaks. Olen mõelnud, et peidaks isegi Facebookis oma sünnipäeva ära," tunnistab Kaire.
Nii kaoksid tema sõnul ära kõik pinnapealsed õnnesoovid neilt, kel tema igapäevaelus kandvat rolli mängida pole.
"Kes siis päriselt seda päeva mäletavad, need mäletavad. Kujutan ette, et selline suhtumine on elutervem. Muidu elamegi nagu ühest sünnipäevast teiseni. Mis me ikka rõhutame oma vanemaks saamist – sellel pole mõtet! Tore on õnnitleda kahe- või kolmeaastast last, sest tema ju tahab suureks saada. Aga mõeldes neile, kes juba viiekümne kanti – olgem ausad, lisanduv aasta on nagunii natuke traumeeriv. Mida sellest ikka võimendada?" naerab Kaire.
Lilled ja kingid on liig mis liig
Sarnaselt mõtleb ka Sirje. "Olen üks neist, kes sünnipäeva ei armasta, ning kui vähegi võimalik, siis proovin seda ka varjata," sõnab ta.
Facebookist on ta oma sünnikuupäeva eemaldanud. "Eks ma olen muidugi rõõmus, kui sõbrad mind sünnipäeva puhul meeles peavad, aga kui see meelespidamine võtab juba lillede või, veel hullem, kingituse vormi, hakkab mul miskipärast imelik," lausub ta.
"Lapsepõlves juhtus sünnipäevapidamist muidugi sagedamini, aga isegi siis mitte igal aastal," meenutab Sirje.
"Üks põhjusi, miks mul lapsena paaril korral sünnipäev pidamata jäi, oli see, et minu sünnipäev kattus leninliku laupäevakuga, kui kõik täiskasvanud pidid kohustuslikus korras laupäeval koristustöödel osalema. Sinna otsa lapse sünnipäeva korraldada oli parasjagu ebamugav. Ema oli muidugi kõigeks valmis, aga ma ise ei tahtnud talle lisapeavalu valmistada," räägib naine.
Üksjagu külmalt suhtub Sirje ka enda sõprade hällipäevadesse. "Paaril korral on sõbrad olnud suisa solvunud, et ma pole viitsinud nende peole laekuda. Aga mulle ei paku erilist lõbu niisama istuda, süüa, juua, lobiseda – seda kõike on juba nii palju olnud. Kui tegu on mingi väga erilise peo või peopaigaga, siis ma muidugi võtan end kokku," ütleb ta.
Siiski meenub Sirjele üks enda sünnipäev, mida ta peab väga ägedaks. "Minu tollal lasteaiaealine tütar tuli oma kolme-nelja lasteaiakaaslasega õhtul meile külla ja nad korraldasid mulle sünnipäevaks tõeliselt vägeva etteaste ja tegid küpsisetordi. Ma olin kohe väga heldinud," jutustab ta.
Sünnipäevalaps haige, sõbrad solvunud
Merit (25) ootas lapsena oma sünnipäevi alati pikisilmi. "Ema naerab siiamaani, et ma hakkasin juba mitu kuud varem kõigile rääkima, et mul on varsti sünnipäev tulemas. Tore oli ju kinke saada ja torti süüa."
Kuid tema suhtumine muutus sünnipäeval, kui ta sai 19aastaseks. "Tahtsin sõpradega seda päeva uhkelt tähistada ja suurt pidu korraldada. Isegi peopaik oli välja valitud. Juhtus aga nii, et jäin silmapõletikku. Terve oma sünnipäeva olin voodis siruli, silmadest tuli mäda ja enesetunne oli halb," kirjeldab ta õnnetut päeva.
Suured plaanid jäid haiguse tõttu katki. "Uskumatu, kuidas osa mu sõpradest solvus. Selle asemel, et mulle head paranemist soovida ja kaasa tunda, kirtsutasid nad nina, et ei saagi peole. See pahandas mind väga! Mis siis ikkagi tähtis on: kas see, et tuleb suur pidu, või hoopis, et sünnipäevalapsega oleks kõik korras?" laiutab Merit käsi.
"Oleks siis keegi mulle näiteks külla tulnud, et ma ei peaks oma sünnipäeval üksi voodis konutama. Põhimõtteliselt nutsin terve õhtu, sest olin täiesti üksi ja kedagi ei huvitanud," meenutab ta.
Nüüd on noorel naisel selge, et pigem veedab kõik sünnipäevad kas omaette või ainult kõige lähematega. "Ma ei soovi võltstähelepanu. Facebooki õnnitlused on ka enamjaolt võltsid ja pinnapealsed. Milleks siis veel korraldada mingit suurt pidu, kuhu tulevad inimesed, kes ongi kohal vaid peo pärast."
Psühholoog: sünnipäeva tähistaja arvestab tihti rohkem teiste inimeste soove
"Sünnipäev on justkui arvepidamise punkt, näitaja pidevas ajavoolus. See pole ainult võimalus hinnata, kui kaugele oleme jõudnud ja mida teinud, vaid ette näha, mis juhtub järgmiseks. On inimesi, kellele kogu sünnipäeva tähistamise mõte on vastukarva," tõdeb psühholoog Helle Niit.
Tema sõnul ei pruugi vanemaks saamine täiskasvanueas olla kuigi rõõmustav ja pidutsemisele kutsuv tähis. "Vanusel on tagajärjed – teatud punktist alates vähendab vanus pigem meie võimalusi, kui annab neid juurde. Vanus võib määratleda meid "normaalseteks" või mitte," seletab Niit.
Vanus võib seada valgusvihku saavutamata eesmärgid, olgu need siis abielu, lastesaamine või karjäär.
"On ka palju praktilisi tülikaid momente, mis sünnipäevaga kaasas käivad: näiteks telefon heliseb sel päeval vahetpidamata, sugulased ja tuttavad, kellega praktiliselt kokku ei puutu, teevad kord-aastas-helistamise ning sünnipäevalaps pingutab, et olla innukas tühjast-tähjast lobiseja," räägib psühholoog. Kõigile pole tähelepanu keskmes olemine aga mugav. "Seistes püüdliku naeratusega kõigi silme all ja kuulates sünnipäevalaulu, ei tea, kuhu vaadata – kas järjest igaühele otsa või üle peade?" kirjeldab ta võimalikku kohmetust.
Oma roll stressitekitajana on ka sotsiaalmeedial. "Kui õnnesoovimine on märk hoolida kellestki sedavõrd, et tema sünnipäev meeles pidada, siis sotsiaalmeediaajastul on see päev avalikult välja kuulutatud. Kui saabuvad arvukad õnnitlused inimestelt, keda vaevu tunned või kellega harva suhtled, kaotab asi mõtte, rääkimata kaasnevast pingutusest hiljem kõigile vastata, et mitte olla tänamatuks peetud," lausub Helle Niit.
Suurepärase sünnipäevapeo korraldamine on ka stressirohke, sest eriline päev kulub siis vaid oma külaliste heaolu pärast muretsedes. "Sünnipäeva tähistamine kipub olema rohkem teiste soovide arvestamine. Hoidku, kui keegi kuulutab, et ei soovi sünnipäeva pidada! Ei loe, et sünnipäevalaps eelistaks võib-olla minna massaaži, osta pärast kaasa midagi maitsvat ja veeta kodus mõnusa õhtu – kui sõbrad tahavad pidu, siis tuleb nii teha, sest see on kombeks," räägib psühholoog ja lisab: "On tõenäoliselt vähe inimesi, kes valivad tähenduslikke kingitusi. Enamasti saadakse kingiks asju, mis jäävad riiulile seisma. Sündimise tähtpäev pole saavutus, mis vajab tingimata kingituse ulatamist."
Kommentaarid