Manona Paris: "Me oleme liialt supernaised, kes unustavad enda."
Tean ise vähemalt kümmet sellist supertegelast, lugude kaudu aga sadu. Ausalt öeldes olen isegi seda keepi kandnud. Miks ikka veel, hoolimata nendest hoiatavatest kogemustest, tabab nii paljusid naisi, et kogu maailma eest hoolitsemise ja armastamise käigus on nad unustanud kõige tähtsama – iseenese vajaduste eest seismise? See on lihtne energia jäävuse seadus: see, kes kõik ära annab, saab tühjaks, kui vastu ei nõua. Tühi kott püsti ei püsi. Kui aga järsku nõudma hakata, ei oska see, kes on harjunud (harjutatud) vaid võtma, ka andma hakata. Lihtsam on minna ja võtta uus, kust saab.
Muidugi oleks hea, kui see teine pool oskaks algusest saadik ise anda, eriti kui veel ei nõuta. Meil on see bilanss aga endiselt sooti veidi vildakas. Üks pool, enamasti naised, peavad andma oma vaimu ja energia. Mehel justkui piisab, kui annab vaid materiaalse poole. See aga tingib, et ühel hetkel on mõlemad tühjad. Või vähemalt leiavad end suure ebaõigluse keskelt – naisi huvitab vaid raha ja mehed on emotsionaalselt ebardid. Tegelikult oleme mõlemad inimesed, tundlikud hingelised olendid, kes tegutsevad reaalses maailmas, kus õhust ja armastusest ära ei ela.
Mõistan, et minevikus võis selline rollide jaotus ellujäämise nimel töötada – üks pool kütib mammutit ja teine hoiab samal ajal lapsi koopas kinni ning keedab hiljem elukast leeme. Ent maailm on märksa keerulisemaks muutunud. Tänapäeval, mil mammutid on väga teistsugused, tuleb küti ja koduhoidja positsiooni sujuvalt vahetada. Kasvõi juba selleks, et kütt saaks vahepeal kodus oma närve puhata (ja elaks kauem) ning koduhoidja tunneks juubeldusega kaasnevat enesekindluse kasvu, kui jaht edukalt lõpeb.
Mis kõige olulisem – et neil mõlemal oleks maailm, mida jagada. Pereterapeut Kätlin Konstabel on öelnud, et hea suhte tagab koos kasvamine ja maailma avardamine. Märterlus, kus üks pool ainult loobub ja endast annab, pole seda kohe kindlasti mitte. Supernaine (ja -mees), aeg on keep varna riputada.