Evelini eluköök: "Olen mitu ööd mõelnud selle võõrasse riiki tulnud ja uljaspea motikale istunud tüdrukule."
Juriidiliselt on kõik korras: võimalik suurem liiklus õnnetus hoiti ju ära. Aga tähtis on ka teine pool: antud kaasuses oli politsei see, kes raskete kehaliste vigastustega liiklusõnnetuse tekitas. Ja vähemalt üks kannatanu oli täiesti süütu.
Olen ise tajunud seda abituse tunnet, kui istud tsiklil kellegi selja taga ja sulle tundub, et juhi sõiduvõtted võiksid paremad olla. Sa ei saa mitte midagi teha, sest iga pisimgi valeliigutus võib lõppeda katastroofi ga. Olen kogenud ka seda, mis tunne on, kui mitusada kilo kaaluv raudne ratas sulle peale hakkab vajuma. Õnnetusest küll tookord pääsesin, aga keha tajus selle meeletu muljumisjõu ära. Ausalt, ma ei kujuta ette, mis tunne võib olla inimestel 70 km tunnis liikuva mootorratta seljas, keda auto rammima hakkab. Nõrgema südame või närvidega inimene võib ses olukorras kaotada elu juba enne kokkupõrget. Nii on elus juhtunud.
Kamass on tagasi?
Olen hoidnud oma kätel kelgumäel mõtlematu liu teinud rangluu murdnud tütart ja aiman seetõttu, mida võis tunda tüdruku ema, kes nägi meediasse ilmunud vigastatud lapse fotosid. Lapse, kelle oli rattalt maha paisanud politseiauto. Vigastustega noored nägupidi maha muljutud, murtud luudega käed raudadesse surutud. Noored ehk ei tundnud tol hetkel füüsilist valu, sest loodus tuleb appi: šokk kaitseb hullema eest. Seda enam kannatavad lähedased. Lapse murtud luu lugu meenutades elan üha uuesti läbi valu, mida ongi võimatu kirjeldada, liiati õigustada. Aga, sõbrad, see oligi kõige jubedam: tigedusest tiine avalikkuse reaktsioon! «Lolliks oled läinud? Nad oleksid võinud ka kuuliga maha võtta ja parem olnukski! Õige tegu – käed raudu ja kamass kuklale!» jne. Selliseid sõnumeid tuli kümneid ka minu FB seinale, autorite nimed ja näod juures.
Õhtul hakkasin saama teistsuguseid kirju. Kõigis neis sama sõnum: kuidas võib ühiskonnas nii metsikult palju viha olla, et süütu tüdruk juba õnnetuse ajal piltlikult öeldes maha notitakse?! Keegi pole ju seda vihast kihutajat õigustanud. Ammugi ei saa kuidagi tolereerida politsei märguannete eiramist. Ent politsei on jõustruktuur ja tal on palju vahendeid enne kõige äärmuslikumate kasutusele võtmist. Vihaga pole eales viha vastu saadud. Olen surmkindel, et õnnetuse ärahoidmise eesmärgil ei tohi mitte keegi lubada endale inimesi surmaohtu viia.
See oli ime, et need noored inimesed ellu jäid. Kui auto rammib sõitvat kahe ratturiga tsiklit, on võimalus ratturite surmaga lõppevaks õnnetuseks väga suur. Nii suur, et sellega ei tohiks mitte keegi riskida. Tähelepanelik vaataja võib selles videos näha hoopis pesuehtsat liiklusõnnetust: järsult pidurdavale tsiklile sõidab palju kohmakam kaubik lihtsalt tagant sisse. Kas see ongi viis, kuidas operatiivsõidukid rammivad, on juba omaette küsimus.
Siin polegi ainuõiget käsitlust: kõik osalised on justkui süüdi. Ja kõik, kes midagi arvavad – neil on õigus. Ent mida öelda sellele tüdrukule ja tema emale Eesti ning eestimaalaste kohta? Kui tõesti «kuul kuklasse ja kuss!» on meie praeguses liikluskultuuris peaaegu ainus toimiv lahendus, mida kodanikud ka häälekalt õigustavad, siis ... Sellisest ühiskonnast me ju tulime. Kas kurss ongi juba tagasi?