Miks valisite lüüra oma muusikainstrumendiks?
Ma pole kindel, kas mina valisin lüüra või lüüra valis minu. Nimelt lüüra saatis mind väga sügavas tähenduses väga erilisel eluhetkel ning julgen isegi öelda, et see päästis mu elu. 1988. aastal elasin nii-öelda hinge pimedas öös, mida kirjeldab Püha John of the Cross enda poeemis "The Dark Night of the Soul". See oli eluetapp, kus 40. eluaastate kriis ühildus depressiooni, armastuse puuduse, elamisega üksinduses keset imelist metsa. Langedes teisenenud teadvuse seisu pärast väga tugeva kuumuse käes olemist, tulid appi mõned inimesed, keda pidasin ingliteks, ning lüürat mängides ja tema meloodiatega koos lauldes hakkasin tõusma sügavikust, kuhu olin langenud.
Millest te ise mõtlete ja mida tunnete oma esinemise ajal?
Kontserdi, töötoa või tervendavate helide seansil ma katsun mitte mõelda, ainult alistuda ja kuulata nii sügavalt kui võimalik. Lasen helil ja vaikusel end kanda. See on Taeva ja Maa vahepealne maailm, mateeria ja füüsilise maailma, spirituaalse ja nähtava maailma vahel. See on väga tervitatav koht või õigemini seisund minu jaoks.
Kas teie kontserdile tulles peab ennast eelnevalt kuidagi häälestama, nii-öelda õigele lainele?
Muusika on energia edasikandumine ja ainuüksi see teeb meis endis tööd. Kui see on lihtsalt kontsert, siis ei ole vaja kuidagi moodi end ette valmistada, piisab, kui olla avatud ja uudishimulik heli ilu vastu. Kui tegemist on tervendavate helide seansiga, mida ma kutsun “Metamorfoosiks”, siis seal kuulajad tavaliselt lamavad mugavalt maas ja proovivad olla helile võimalikult avatud. Ma palun neil järjekindlalt ennast sisemiselt vaadelda, kuulata suletud silmadega ja vaadelda iseennast kuulamas muusikat. Või teisisõnu, “Kuula muusikat enda kehaga ja kuula enda keha muusikaga”.
