Seekord ma midagi sarnast üle elada ei kavatse. Kuigi – viiekümnele lähenemine ongi omamoodi verstapost. Osa inimeste puhul on väga raske otsustada, kas tegu on üle 30- või 40aastastega. Osa aga on tundmatuseni muutunud ja nende puhul ei aima jälle, kas nad on 50, 60 või sootuks 70+. Välismaised elustiiliajakirjad kuulutavad üksteise võidu, et 40 on uus kolmkümmend ja viiskümmend lausa 35. Vaatad enda ümber ega imesta enam sugugi: üks sõbranna valmistub 46aastaselt sünnituseks, teine abiellub oma viiekümne aasta juubeli eelõhtul kolmandat korda. Uus kaasa on temast palju noorem ja ta ise näeb samuti välja parem kui kunagi varem.
Ida ja lääne vanusetaju
Aga ikkagi, millest vanuse tunnetamine koosneb? Loomulikult tervisest, aktiivsusest ja liikumisharjumustest. Psühholoogid teavad rääkida, et väga palju mõjutab see, kellega koos oma aega veedad: kas noorte või eakatega ning milliste eluhoiakutega. Aga veel üks põnev asjaolu tuli välja, kui sattusin sel teemal kord ühe tohtriga muljetama. Tema teooria oli, et elu on lineaarne teekond punktist A (algus) punkti B (lõpp). Kui sa asud selle sirge keskpunktist rohkem A poole, tunduvad päevad sulle pikad ja kõik kulgeb aeglaselt. Mäletate, kui pikad olid suved maavanaema juures? Kui sa oled aga selle keskpunkti ületanud, jääb sulle iga hetkega vähem tunde järele ning sa tajud seda aja lendamisena. Muidugi kordab seda meile päevast päeva ka meedia, et keskeast saadik algab taandareng.
Idas aga usutakse vastupidi. Vananedes muutub inimese energia üha peenemaks ja meie võnked aina kõrgemaks. Eakas naine on neis kultuurides palju ilusam kui verinoor: ilu on tarkuses ja elukogemuses. Ilus energia on tajutav ning võib sindki enda kõrgusele tõsta. Olen seda maast-lahti-tunnet mitu korda kogenud, eriti tajutavalt Jaapani keisrinnaga kohtudes.
Lähedased loovad meid
Kas elu aga on vaid punktist A punkti B kulgemine? Minu meelest mitte! Mul on juba mitu erinevat elu seljataga: A-B; B-C; C-D. Ja ma ei tea, mitu on veel ees! Kõik need elud on olnud erinevad nii pikkuse kui ka eneseteostuse poolest, neis eludes on olnud ka väga erinevaid inimesi, kes kõik on mind kuidagi mõjutanud. Mul on olnud omavanune abikaasa ja elasin 18 aastat koos oma teise, 15 aastat vanema kaasaga. Praegu on mul 15 aastat noorem elusõber ja võin ausalt tunnistada, et pole neist kellegagi vanusevahet tunnetanud.
Küll aga tajun, et mida edasi, seda rohkem maailm avardub. Mida rohkem ja erinevamaid asju teed, seda enam õpid ja arened. Möönan, et mu armsal emal on mind alati pisut keeruline mõista olnud, sest tema arvates oleksin ma pidanud pärast ülikooli lõpetamist haiglasse tööle minema, Mustamäele kahetoalise korteri ostma ning nii elu lõpuni tiksuma. Mina aga olen kõike muud teinud: mitu tiiru ümber maakera ja mitu kannapööret ümber iseenda. Nii äge, et uus aeg ütleb sulle igasuguse kriitikata: jah, ka nii võib! Võib isegi lõppkokkuvõttes kindlam ja turvalisem olla. Sest mida varem me aru saame, et kõige kindlam asi siin elus on muutumine, seda parem. Kõik on ju peas kinni. Eriti vanus.
