Pime Jaanika õppis nägijaid tervendama ja elab täiel rinnal

Jaanika (50) meenutab, kuidas ta kakskümmend aastat tagasi nägemise kaotas. «Noore ja uljana hakkasin Eesti vabariiki üles ehitama, unustades iseenda. Panin endale põntsu – Eesti vabariik sai valmis, aga mina jäin haiguse tüsistuse tõttu stressist ja koormusest pimedaks.»

Esimese hooga lõi sellisesse olukorda sattumine jalad alt ja tekitas nõutuse, kuidas edasi. «Korraks tajusin ka lootusetust, et sellisena pole mind kellelegi vaja,» tunnistab naine. Ta ei näinud edule orienteeritud maailmas, kus ellujäämiseks on tähtis vaid eesmärk, sooritus, saavutus, pimedal inimesel kohta. «Sooritus jäi ju tegemata ja saavutus tulemata. Järelikult ebaõnnestunud,» selgitab ta. Nüüd mõistab Jaanika, et oli väärarvamusel – elus on väga palju ka muid väärtusi.