Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
12. aprill 2017, 07:59

Manona Paris: "Valu, mis sa teistele põhjustad, tuleb sulle alati tagasi."

Kes on tõeliselt suur, näib esmapilgul väike. Õigemini lihtne. Tal pole vaja end tõestada tohutute kulisside ja emotsioonide kaudu. Tema enda olekust kumav jõud on piisav, et saavutada austus, tunnustus ja imetlus, mis tekitab uut energiat.

Selle omamoodi lihavõttenädala mõlgutuse raam pole ainult kaasaelamine Kristuse kannatustele. On see siis ilus tähenduslugu või ajalooline fakt, aga kogu meie kultuuriruum pühendub järgmiste päevade jooksul natuke rohkem lunastusele, kannatustele ja andestamisele. Viimast ennekõike neile, kes on sinu vastu eksinud.

Eks meil kõigil ole ette näidata erinev suhtumine komistuskividesse. Üks nutab juba sellepärast, et sukasilm hakkas hommikul jooksma, teine sai halbu teateid lähedaste tervise kohta ja ikka naeratab. Mõni aga on sunnitud raha nimel tegema asja, mida ta üleüldse teha ei sooviks. Kas siis saabki nuriseda, kui see nägu sinna juurde on kõike muud kui ilus, vaid parajalt groteskne. Ning ausalt öeldes ka kuratlikult huvitav, sest kõik koloriitne on meid, inimesi, alati väga huvitanud.

Ajakirja kaanelugu sellest räägibki. Meie teatri esidiivad, sama saatanlikult naljakas tandem Katrin Karisma ja Helgi Sallo teritavad teineteise kallal keeli kui Bette Davis ja Joan Crawford, kel tuli karjääri huvides oma tohutu viha üksteise vastu alla neelata. See on lugu kannatusest ja kättemaksust, mis on suurem kui elu ise.

Vaevalt võiks selline vihavaen eksisteerida ka Eesti elus. Väikese rahva häda – alalhoidlikkus ei luba kedagi iial nii põhjalikult vaenata. Sa ei või ju kunagi teada, millal sul oma «ohvrit» taas vaja võib olla.

Muidugi, eks igaüks meist ju tea, et on inimesi, kes testivad neid piire. Ent iga agressor peaks mõistma, et valu, mis sa teistele põhjustad, tuleb sulle alati tagasi. Isegi kui kiusupunni peab üldise sünergialõime kudumise huvides taas jutule võtma, jääb ikkagi okas hinge. See hakkab tasapisi määnduma ja head nahka ei saa sellest kohast enam iial. Ligimese hing võiks olla midagi sellist, mida ei tohiks asja eest teist taga risustada. Ka üks väikese maa põhimõtteid, mis mulle isiklikult väga armas on.

Olen leidnud, et mis tahes karistusena on emotsioonitu unustus kõige tõhusam. Sestap oleks väiklane kehastuda vaid intriigidele ja draamadele, eriti kevadpühade valguses. Seetõttu tahan hoopis kehutada inimesi võtma õppust meie diivade loo tegelikust sõnumist: sa võid olla kade. See pole üldse halb tunne. Võid ka konkurentsi tunda ja sellest õppida. Et inspireeruda ja paremaks saada. Isegi kui selle nimel vahel vängemad väesõnad huulile tulevad.

Sel nädalal soovitan …

  • vimka mõttes värvida kooreta mune.
  • tutvuda pimeda naise maailmaga.
  • premeerida end kevade puhul uue tunnuslõhnaga.
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse