Dilaila, dilaila@linnaleht.ee 23. märts 2017 17:25
Mu sõbrantsile on ikka meeldinud elada lubatu ja keelatu piiril. Ehkki keskas oli ta meie klassi priimus, käis tal samal ajal salasuhe meie klassi kanepidiileriga.

Ülikooli ajal arvasime, et tema poiss-sõber on kodutu. Nimelt käis too mees dušši all ilmselt kord nädalas, kui sedagi, ning alustas päevi hommikul kell üheksa õllelibistamisega. Kuna ta ei armastanud habet ajada, võis talvel ta habemest leida külmunud alkoholipiisku. Samuti polnud tal meie teada oma elamist ega raha, mistõttu käis ta tavaliselt meie tudengikorteri diivanil keskpäeval pohmakat välja magamas. Ning koos välja minnes maksis sõbrants alati tema söögi-joogi eest.

„Sina, Dilaila, oled ikka jube pealiskaudne!” ütleb ta mulle, kui tema pehmelt öeldes veidrate meessooeelistuste teema üles võtan. „Mulle meeldivad tõelised, ürgsed mehed, mitte mingid prillide ja ülikonnaga kontoris istuvad pehmikud! Mehel ei pea Mercedes istumise all ja magistridiplom seinal olema, et hea naine ära teenida.”

Nüüd on sõbrants oma ürgmeheotsingutel jõudnud uutesse kõrgustesse. Ta on leidnud mehe, kes kannab hüppeliigesel elektroonilist jälgimissaadet. See tähendab, ta on tingimisi vanglast koduarestile lastud. Kuna mees ei tohi kodust väljuda, käib kõrvuni armunud sõbrants teda ise vaatamas. Tema arvates on nende suhe nagu Bonnie ja Clyde'i lugu.

Pärast paari nädalat on sajandi armustusloosse tekkimas mõrad: „Tead, ta lasi sõbral endale kassipoja tuua ning nunnutab nüüd kogu aeg seda kassi! Ning iga päev helistab oma emale ja maksab ta elektriarveid! Järgmiseks tahab veel lapsehoolduspuhkusele jääda! No kas tõelisi mehi pole enam üldse alles jäänud?”

Kui sõbrants isegi Tallinna vanglast endale piisavalt paha meest ei leia, siis on lootus ilmselt tõesti kadunud.

Ahjaa, mu teine sõbrants on sattunud sõltuvusse Tai massaažist. Sellest õnneliku lõpuga versioonist ikka.