Manona Paris: "Kümme aastat kooselu pole inimelu arvestusest midagi erilist."
Tema jälle ei näinud mingit mõtet kohviaparaadis, mis mulle, kofeiinisõltlasele, võrdus hapnikumaskiga. Kompromiss on aga teatavasti kõigi kooselude võti ning nii ongi meil pisuke nõudepesumasin ja kohviaparaat, mida mu parajasti isapuhkusel olev mees mõnuga kurnab. Ja mina üritan mitte väga viriseda, kui õhtul koju jõudes masinat ootav nõudekuhil gravitatsiooni trotsib. Justkui oleksin mina mingi eriline puhtusefriik.
Ükskord küsis meie tarbijatoimetaja Mari pärast üht sellist lookest, et kust sa küll said sellise mehe, kes jäi lapsega koju, teeb sulle süüa ja siis veel valvab, et sa üle ei koristaks. Siiras vastus on: oma sünnipäevalt täpselt kümme aastat tagasi. Ta tuli kontvõõraks, istus sünnipäevalapse kõrvale maha ja nii oligi hea.
Kohe nii hea, et ka nüüd, pärast kaht last, kolme kodu ja lugematuid reise edasi-tagasi liinil Moskva–Tallinn, kuhu me vahepeal tema töö tõttu kolisime, ei suuda ma ausalt öeldes ette kujutada elu teistmoodi.
Tean ka, et nagu räägib Naistelehe seekordne kaanestaar Inga Lunge, on ka minu kooselu alles lapsekingades. Kümme aastat pole inimelu arvestusest midagi erilist. Me oleme alles teineteist tundma õppinud ja olen õnnelik, et see on elav, pidevalt ajas muutuv protsess.
Kui ma üldse midagi oma esimesest 12 aastat kestnud abielust õppisin, siis seda, et elus pole sihtmärke. Oluline saab olla vaid see, mida teel koged. Ma ei saa öelda, et see rada on alati sujuv olnud – laste tervisega on piisavalt muresid, töö meedias koorib seitse nahka ja praegu elame ootamatult veninud vannitoaremondi varjus.
Ent ka siis, kui oleme maha pidanud paraja vaidluse ja õhk täitub sädemetest, olen endamisi rõõmus, et ma seda hullumaja just temaga majandan. Isegi kui ma jään taas salajase nõudepesuga vahele.
Sel nädalal soovitan kindlasti …
- innustuda Pilleke Laarmanni kogemusest lapsendada eelteismeline tütarlaps. Lk 20
- kaaluda üht meeletut vabastavat Aafrika tantsu trenni. Lk 40
- meisterdada endale käepärastest ehetest kevadine soeng. Lk 58