Ajakiri Men’s Health räägib Ameerika uuringust, kus ligi viiesajal mõlemast soost tudengil kahest Kesk-Lääne ülikoolist paluti märkida, kas nad räägiksid tuttavale, kelle partner on neid petnud, valusa tõe välja. Lisaks anti vastajatele rohkem infot kujuteldava paari, nende suhte olemuse ja ka kolmanda osapoole kohta.
Mida teadlased siis avastasid? Esiteks oli tõenäolisem, et inimesed teavitaksid lähedast sugulast, keda petetakse, kuid sama ausus ei kehti, kui petjaks on lähisugulane ise. Sama kehtis sõprussuhetes: kui petetuks osutus sõber, siis olid vastajad rohkem valmis tõde rääkima, kuid kui sõber ise oli petja, siis pigem hoiti suu kinni.
Pisut väiklane on see, et millegipärast kipuvad inimesed pigem kituma nende peale, keda partner ülal peab, aga petjad, kes truud partnerit majanduslikult toetavad, ei satu nii sageli lõksu.
Veel selgus, et inimeste moraalitunne tuli siiski välja, kui inimestele anti infot, et petjal on mõni suguhaigus – siis olid uurimisalused altid tõtt rääkima. Sama ka siis, kui petjal oli see juba mitmes kord üle aisa lüüa. Esmakordset petmist andestati rohkem.
Uuringu läbiviijad rõhutavad, et see on kõigest väga algeline analüüs paljudest põhjustest, miks inimesed paljastavad või ei paljasta neid, kes oma partnereid petavad. Enne lõplike järelduste tegemist peab tegema veel uurimistööd, et sellest inimkäitumise aspektist paremini aru saada.
Kommentaarid