Sinimustvalge lehvis lipupäevast lipupäevani (14)

Kaks nädalalt jälgisid Kadrioru elanikud hinge kinni pidades, kas õnnestub iseseisvuspäeva hommikul J. Vilmsi 16 veidi räämas puitelamule heisatud riigilipul teha ajalugu ning rõõmustada asumi elanikke ja pealinna külalisi kolme koduvärviga nii ööl kui ka päeval ühest lipupäevast teise ehk siis vabariigi sünnipäevast 24. veebruaril kuni Kristian Jaak Petersoni sünnipäevani 14. märtsil, kui tähistame emakeelepäeva. Olgu ette rutates öeldud, et täielikust õnnestumisest jäi kangelaslikul kangal puudu vaid kolm päeva.

Kui eelmise nädala reede pärastlõunal oli lipp veel omal kohal, siis laupäeva, 11. märtsi hommikul kell 10 polnud sellest enam jälgegi.

Mis juhtus? Kas ärkas lõpuks politsei või kohalik omavalitsus ning tegi elanikele etteheite lipuseaduse nõuete eiramise kohta või hakkas majarahva enda südametunnistus kripeldama ning kehvavõitu talveilma meelevallas olnud lipp otsustati maha võtta. Kui tegu oli tõepoolest võimude ettekirjutusega, siis oleks avalikkusele kindlasti huvitav teada, kuidas etteheidet põhjendati. Kas pahandus oli selles, et lipp pärast vabariigi aastapäeva liiga kauaks lehvima jäi või hoopis selles, et enne emakeelepäeva liiga vara vardasse tõmmati.

Riigikantselei kodulehel on lipupäevade olemus lühidalt ja selgelt lahti seletatud: "Lipupäevad räägivad meile olulistest sündmustest ja väärtustest: omariikluse loomisest, võitlusest vabaduse eest, pereväärtustest, hariduspüüetest, kultuurialustest ja demokraatia tähtsusest."

Lipuseaduses ei ole eraldi välja toodud, et J. Vilmsi 16 majale tuleks Eesti lipp heisata alaliselt. Ei tööta seal ei riigikogu ega valitsus, muudest tähtsatest institutsioonidest rääkimata. Ja üldse – alaliselt heisatud lipp peab olema pimedal ajal kindlasti valgustatud!

Siiski tuleb J. Vilmsi tänava maja elanike saavutust tunnustada, sest lasta Tallinna kesklinnas lipul kaks nädalalt oma maja küljes lehvida, ilma et see korrakaitsjatel küsimusi tekitaks, pole ilmselt sugugi halb tulemus.