Kes olid päriselt elanud Kaunitar ja Koletis? (2)

Ühe 16. sajandil sündinud poisi nimi oli Petrus Gonsalvus (hispaaniapäraselt Pedro González) ja ta kannatas haruldase nähtuse, hüpertrihhoosi käes. Tema keha oli paksult karvadega kaetud, kuid tema vaimset ega füüsilist tervist üleliigne karvakasv ei mõjutanud. Kuid aastal 1537 ei suhtutud erinevustesse just kuigi mõistvalt, nii saadeti Petrus 10-aastaselt Prantsusmaa kuninga Henri II õukonda.

Seal üritati temast teha vaatamisväärsust – elukat, metsikut koletist, kes hambaid paljastades ja lõrisedes rohkem loom kui inimene oleks. See ei õnnestunud. Nimelt oli Petrus erakordselt leebe ja tagasihoidliku natuuriga. Kuningale hakkas see meeldima ja ta otsustas poisile hariduse anda ja temast noobli härrasmehe kasvatada.

Pärast kuninga surma sai troonile tema abikaasa, Katariina di Medici. Tema võttis enda peale justkui omaaegse Tinderi ülesande leida Petrusele kaaslane. Paraku ei olnud tema motiivid kaastundest ajendatud – ta lootis, et Petruse geenid avalduvad ka mehe järglastes, keda saaks friikide ja koletiste pähe müüa või ära kinkida.

Catherine, noor kena naisterahvas, kellega abielu korraldati, ei osanud kuidagi oodata, et tema abikaasa – kuigi aadlik, nagu lubatud – oleks päris sellise väljanägemisega olnud. Üllatavalt ja sarnaselt Disney filmile võitis heasüdamlik ja intelligentne "koletis" aga neiu poolehoiu. Nende abielu kestis 40 aastat ning nad said seitse last.

Kolmel lapsel oli samuti hüpertrihhoos ja nagu öeldud, need ajad olid julmad. Need lapsed võeti vanemate käest ära ja saadeti kingitustena teistele valitsejatele. Nad olid küll õukondlaste poolt soositud, kuid oma vanematest eraldatud. 

Pärast neid traagilisi sündmusi otsustas paar Prantsusmaalt lahkuda ja nad kolisid vaiksesse, muust maailmast eraldatud kohakesse Itaalias. Seal elasid nad surmani vaikset ja tagasihoidlikku elu – nagu nad ilmselt alati olidki soovinud.