Foto: PantherMedia / Scanpix
Suhted
8. märts 2017, 18:33

Kuidas elas maailma kõige ülekaalulisem mees

Briti mees Paul Mason elab USA-s Massachussettsi osariigis. Kunagi kaalus ta üle 400 kilo, nüüd veidi üle 100. Mis viis mehe toidusõltuvuseni, mis hävitas tema suhted lähedastega ja kuidas tuleb ta oma eluga nüüd toime, kirjutab ajakiri GQ.

Paul Mason ei olnud alati nii suur. Kuid tema kodune olukord soodustas noore poisi kaalukasvu igati. Pauli isa haigestus diabeeti vaid 29-aastaselt. Suur mees oli oma eluviisile kindlaks jäädes kangekaelne ning despootlik ja Paul kartis teda. Mees meenutab, kuidas ühel päeval otsustas ema, kellel oli pere kaalu pärast mure, perele salatit valmistada. Isa jõudis lauda ja nõudis: "Mis jänesetoit see veel olgu?" ja loopis taldriku üle laua eemale. "Ma tahan oma PRAADI! Mine hakka tegema!" käsutas ta oma naist, kes hirmust ja pettumusest nutma puhkes. Pauli tädi, kes elas samas majas, kasutas poissi seksuaalselt ära. Paul vaikis sellest aastaid.

Noore mehena armus Paul endast palju vanemasse naisesse. Pärast kaheaastast kooselu teatas naine, et ei taha teda enam näha. Armuvaludes nooruk otsis lohutust toidust ning sellest algas tema tõeline allakäik. "Minu jaoks ei tähendanud see midagi," ütleb Paul, kes leidis lahenduse selles, et hakkas lihtsalt suuremaid riideid ostma.

Alandav allakäik

Lühikest aega pidi Paul istuma vangis – ta varastas postkontoris töötades ümbrikutest raha. Vanglas sõbrustas ta nende kinnipeetavatega, kes töötasid köögis. Tagasi tulles kolis ta oma ema juurde ja oma toidusõltuvuse toetamiseks palus emal majale teise laenu võtta. Nad visati lõpuks kodust välja. Briti tabloidleht The Sun kirjutas Paulist loo pealkirjaga "Mees, kes sõi oma maja ära".

Paul jõudis lõpuks oma paljude tervisehädadega vanadekodusse, kus tal ei lubatud oma palati uksest välja minna. Ta oli nii paks, et kardeti, et kui ta kukub, võib ta midagi katki teha. Ajalehtedes kasutati teda kui näidet, kuidas briti maksumaksjate raha kulub isekate paksmagude ülalhoidmiseks.

Selleks ajaks, kui Paul soovis maovähendusoperatsiooni, oli ta elanud aastaid pikali asendis, ainsaks vaateks palati lagi. Hooldajad, kes temaga tegelesid, olid vaid ebamäärased kujud tema silmanurgas. Vahel, kui teda puhastati, teeskles ta piinlikkuse vältimiseks, et neid polegi.

Lõpuks sai Paul maovähendusoperatsiooniks loa. Valitsusametnikud otsustasid, et see on kokkuvõttes odavam kui suure mehe ülalpidamine. Tema operatsioon tõotas tulla nii keeruline, et tema arst küsis talt otse: "Oled sa valmis kaalulangetamise nimel surema?" Paul puhkes nutma ja ütles: "Jah!"

Uus elu on parem, kuid mitte ilus

Kui Paul esimest korda pärast operatsiooni püsti tõusis, oli tal hirm. Ta oli unustanud, mis tunne on püsti seista. Tal käis pea ringi ja ta kartis, et seinad vajuvad tema ümber kokku – nii võõras oli maailma teise nurga alt näha.

Kuigi mees ei näinud aastaid hiljem hea välja: kõhna näo all oli terve tema ülejäänud keha kottis ja lontis – jäänukid tema hiiglaslikust minevikust, oli ta kindlameelne. Tal on range dieet ja ta liigub palju, hoolimata oma haigetest põlvedest. Ta võis meelega Massachusettsi metsadesse ära kaduda – lihtsalt selleks, et veel rohkem kõndida.

Hiljuti tehti Paulile operatsioon, mille käigus eemaldati tema kätelt üleliigne lõtv nahk, mida ta ise naljatavalt nahkhiiretiibadeks kutsus. Tema elu on muutunud drastiliselt ja ta on tänulik asjade eest, mille eest meie ei oska tänulikud ollagi – nagu püsti seismine ja erinevate kohtade nägemine.

Kuid ta peab endiselt võtma tohututes kogustes ravimeid ja tema tervis on vilets. Tema õed ei soovi temaga suhelda ning tal pole elukaaslast. Pühapäeviti käib ta kirikus, kus saab natuke suhelda. Ta pole küll enam maailma kõige suurem mees, kuid ta on endiselt kohutavalt üksildane.