Ülle Lichtfeldt: "Kui kanda ei jaksa, lohista järel!"

Kolm tundi Üllega (46) on nagu ekstrakogus C-vitamiini. Tema mahlastest tsitaatidest tahaks peaaegu iga kolmanda salmikusse kirja panna. Osa, tõsi, saaks trükivalgust näha alles siis, kui Lichtfeldt ei pea enam inimesi teatrisse meelitama. Selle naise mälestused saavad igatahes vägevad olema! Ülle terava keele ja julguse taga on tema vaaremad, tugevad ja söakad naised. Neilt saadud oskus hoida maailma keerlemas just nii, nagu praegu vaja ja saab, on vorminud ka Üllet.

Oleme näinud väga erinevaid ühiskondi: nõukogude oma, kauboikapitalismi, nüüd vaprat uut ilma. Kuidas on naise julgus nendes arenenud?
Mina sirgusin naiseks suletud ühiskonnas. Üldlevinud trend oli lõpetada kool, abielluda, sünnitada lapsed. Mul oli kirjasõpru üle võimsa Nõukogude Liidu. Kõige pikaajalisem kirjasuhe oli noormehega Jakuutiast. Jagasin oma mõtteid ja tundeid mustvalgel fotol oleva üpris kena poisiga. Ümbrikke tuli mitu nädalat oodata. Ei mäleta täpselt, miks kirjavahetus katkes. Lubadused kohtuda on jäänud minevikku, kirjad ja fotod elutuultes kaotsi läinud ...

Kaldun siiski arvama, et meie kohtumine polnud pärsitud julguse puudumisest või hirmust pika vahemaa ees, vaid lihtsalt tahte puudumisest. Tänapäeva naised on julgemad, avatumad, teavad, mida tahavad, nad on maailmakodanikud.

Valikud on avaramad. Imeline internet kaotab piirid, Skype paljastab tõelise palge. Muide, näidet tänapäeva naise julgusest ei tule kaugelt otsida. Mõni aeg tagasi, enne Moskvasse sõitu, kus ma käisin etendusi andmas ja ühtlasi ka sõpradel külas, sattus mulle kätte raamat «Minu Moskva» kellegi Manona Parise sulest. Selles raamatus ei abiellunud naine küll tundmatusse, vaid järgnes oma väliskorrespondendiks lähetatud abikaasale. See on julge, avatud, hea huumori ja eneseirooniaga kirjutatud raamat naistele, miks ka mitte meestele, kes vajavad mõnda julgustavat sõna elu muutmisel või oma väärtuste mõtestamisel. Ja ei, te seal ajakirjas ei jäta seda kohta intervjuust välja!