Naisi seostatakse šoppamise ja kulutamisega. Kui tunnistan, et mul on rahaga halvad lood, kas mind peetakse siis laristajaks? Küsitakse, miks ma oma lastele siis kaltsukast riideid ei osta või pööritatakse silmi, et rahaasjad olgu ikka meeste teema. Rahamurede üks osa on majanduslik kitsikus, teine aga häbi ja üksildustunne, mida see kaasa toob. Siin on seitsme naise lood, kes teavad, mida see tunne tähendab.
Olen pärast lahutust täiesti pankrotis
34-aastane Sandy räägib, et pärast lahutust kaks aastat tagasi on tal väga raske olnud kõige eest üksi maksta. "Me jagasime kõik pooleks – maja müügist saadud raha, investeeringud ja säästud. Kui olime lahus ja olin oma advokaadile tasunud, ei olnud rahast enam palju järel."
Mul on õppelaen kaelas
Ameerikas on ülikoolid hirmkallid, nii tundub 29-aastase Terri üle 100 000-dollariline (95 000-eurone) tudengilaen tõepoolest üüratu. Kuid õppe- ja muud laenud ei ole võõrad ka meie naistele. "Ma maksan seda ise, mu pere ei aita üldse. Raske on, sest ma töötan üsna tagasihoidlikul töökohal ja pean maksma ka üüri ja arveid. Mul pole kunagi piisavalt raha, aga ma ei kurda. Kurtmine ei aita," räägib Terri.
Mul on probleeme krediidivõlgadega
"Keegi ei tea, et võlgnen kokku 76 000 dollarit (72 200 eurot) kolmele eri krediitkaardifirmale. Keegi ei tea, sest mul on liiga häbi kellelegi rääkida. Ma ei taha, et inimesed mind vastutustundetuks peaksid. Aga ma olen," tunnistab 31-aastane Marissa.
Kogu mu raha läheb laste heaks
31-aastane Wendy on tõeline superema, kuid tema rahakotile tähendab see sageli tühjust. "Ma hoolitsen alati kõigepealt oma laste eest, ehk siis kulutan oma raha nende, mitte enda peale. Ma olen üksikema ja toetan meid 100 protsenti üksi. Nii raske on. Mul on kaks tööd ja ikka ei jää raha üle millekski eriliseks, nagu puhkused või uued riided enda garderoobi," kirjeldab Wendy oma elu.
Mulle ei anta laenu
"Mu krediit on täiesti pekkis. Ma ei saa autot rentida ega maja osta ega isegi uut krediitkaarti avada. Vilets krediit rikub kogu su elu ära," kurvastab 38-aastane Dana.
Mul pole sääste
Vahel on sissetulek nii tagasihoidlik, et ei jõua midagi kõrvale panna. 35-aastane Jackie on oma olukorra pärast ahastuses. "Ma olen kolmekümnendates eluaastates ja mul pole mitte mingisugust säästuarvet. Ma ei taha, et inimesed sellest teaksid. Ma elan ühest palgapäevast järgmiseni ja olen võlgades. Ma ei arvanud, et selles eas enam midagi sellist toimuks," kurvastab Jackie.
Olen töötu
"Olen peaaegu kaks aastat ilma tööta olnud," räägib 30-aastane Shelby. "Elasin mõnda aega abirahadest, aga nüüd kasutan asjade eest maksmiseks oma säästusid. Ma ei räägi sellest teistele, sest see lihtsalt pole minu moodi olla töötu ja ilma sissetulekuta," mainib ta standardeid ja ootusi, mida sageli endale ja teistele seame.
Mis muidugi ei tähenda, et meil siin naistel rahaprobleeme poleks. Eriti meie näljapalkade ja elumurede eest põgeneva meestehulga juures.
Oma kogemuse kohaselt võib aga rahamure põhuseks just ollagi mees. Kuni mees oli majas, pidin iga kuu lõpus enne palgapäeva tuttavatelt raha laenama. Sai jotast mees majast välja visatud ja ma suutsin oma kolme lapse kõrvalt veel teistelegi hädalistele laenata. Küll kolme töökoha kõrvalt, ja rõivad sai kah kõik ise õmmeldud.
Suurim rumalus on igapäevakuludeks laenu võtta. Palgapäeval maksta ära vajalikud maksud ja ülejäänuga siis majandada. Kahjuks just seda viimast ei õpetata meie koolides piisavalt.