See oli koht, kus ta muutus tagatubade kokkuleppe tulemusena ametisse hääletatud presidendist meie Kerstiks, kes valutab hinge Eesti elus nii sageli mahavaikitud või naeruvääristatud vägivalla ja kurjuse teemadel. Kes kutsub üles, et õpiksime märkama vägivalla mustreid ja neid katkestama. Et kodudes tunneksid inimesed end kaitstuna.
Siin polegi niivõrd küsimus selles, et keegi oskab ikka veel oma probleeme vaid rusikatega lahendada, vaid inimestes, kes leiavad, et selline asi on ju «väljateenitud», «meie nagunii ei tea» või lihtsalt «miks ta siis laseb end peksta». Just selline möödavaatamiskultuur, nagu president osutas, ongi meid nii kaugele viinud, et näiteks eelmiste jõulude ajal sai politsei 134 teadet lähisuhtevägivallast. Vabariigi aastapäev aga polnud ju ainult minoorne. Seenioride tants tõi pähe muheluse – ja mõtte. Just nii tahan ühel hetkel kamina ees tantsida. See on nagu unistus olnust ja tulevast. Rahulik idüll, kus koos kallima ja hea sõbraga meenutada lahkumisi ja tulemisi ning aduda, et ilu, nagu see lihtne «Ukuaru valsi» viis, on jääv.
Omamoodi ilu oli ju ka kleitidest ja kostüümidest. Ei maksa siin nina kirtsutada midagi – kui sadu aastaid tagasi oleks meie esivanemad samamoodi teinud, poleks meie presidendil praegu võimalust ilusates kirjatud rahvariietes kenitleda. Meie ülevaatest saab näha, millised olid kõige uhkemad, uljamad ja huvitavamad moeloomingud. Oli rõõmustav, et sel aastal polnud etikett kedagi ahistav kett. Minu enda töise naise kleidi eest olen tänulik Donna Nordicale!
