Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja: Mul on õnne olnud olla vabariigi aastapäevadel nii nende hulgas, kes üle punase vaiba jalutavad, kui ka nende, kes sõpradega teleka ees istuvad ja kleididraamat kommenteerivad. Kui Lennart Meri ajal oli presidendi käe surumine erakordne isiklik tunnustus, Arnold Rüütli ajal tegijate klubisse valituks saamine, siis Toomas Hendrik Ilves tegi sellest kuulumise riiklikult ülalpeetava pseudoeliidi hulka.
Avastasin juba läinud aasta vastuvõttu jälgides, et suur hulk inimesi, kes üle vaiba kõnnivad, ei esinda minu jaoks seda, mille üle peaksin Eestis uhke olema – sihtasutused, riigitoetuste saajad, nõukojad, muud riigikassa poolt äravalituks rahastatud. Kui ikka 900 kutsutust vaevu sadakonnal ei tule igapäevaleib riigi rahakotist, on riigi prioriteedid tunnustuse jagamisel väga tugevas nihkes. Meie praegune president on asunud riiklikku rituaalistikku reformima. Aga fakt, et ta ülikallite disainerkleitide asemel rahvariided valib, ei ole veel riigi olulisimal päeval riigi jaoks olulisimatega arvestamine.
Mina lähen sel õhtul Lõuna-Eestisse oma liikumispuudega pensionärist ema juurde, kes praeguse libedaga iga kord ise poodi ei pääse. Viin talle pealinnast midagi suupärast ja vaatame siis koos, millega riigi uus väljavalitute seltskond eristub.
Kommentaarid