"Ööl ja päeval polnud vahet. Kuni enam ei tahtnud mitte kui midagi teha. Ainult lapse kooli saatmine sundis hommikul ärkama."Foto: Naisteleht
Mitmesugust
22. veebruar 2017, 08:01

EVELINI ELUKÖÖK: "Nüüd saan aru, et igale kaotusele järgneb leinaperiood."

Et kõik algusest ausalt ära rääkida, tunnistan, et Manona kutse hakata Naistelehele igal nädalal arvamusi kirjutama tuli täpselt õigel ajal. Olin just otsustanud, et aitab jamast ja põdemisest! Igast rohkem või vähem pöörasest elumuutusest tuleb lõpuks üle saada ja edasi minna.

Poolteist aastat tagasi, kui maikuu esimesel päeval ennast Rocca al Mare linnaosas tornmaja x-korruse korteris tervitasin, otsustasin kohe vabadusel ohjeist haarata. Kõigepealt oma töövõimekusest, turuhinnast ja huvidest aimu saada, siis hurraaga tööle hakata. Põdemist polnud mõtteski.

Hakkasingi möllama. Liitusin integratiivse meditsiini kliiniku projektiga. Võtsin vastu esinemiskutseid üritustele ja seltskondadele üle Eesti. Korraldasin tervisliku toidu koolitusi, haarasin sule, et raamatuid kirjutada, ja õige pea lendasime tiimiga Balile, et esimene päris telesaatesari üles võtta. Siis tulid võrratud Margnad koos Piret Kooliga ja jutusaade TV3-s. Ööl ja päeval polnud vahet. Kuni enam ei tahtnud mitte kui midagi teha. Ainult lapse kooli saatmine sundis hommikul ärkama.

Nüüd saan aru, et igale kaotusele järgneb leinaperiood.

Värske kolumnisti Evelin Ilvese mõtteid saab pikemalt edasi lugeda Naistelehe digiajakirjast!

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse