26aastane Maarja on oma mehe kaherattalise peale suisa armukade. Lõviosa vabast ajast veedab mees garaažis Kawazakit putitades, vuntsides ja võiates. Sarnaselt paljude teistega tunneb Maarja end kõrvalejäetuna, kui kaaslane soovib omaette olla ja paarisuhtest justkui põgeneb.
"Laupäeva hommik. Mees joob hommikukohvi, sööb paar suutäit ja suundub garaaži. Ühel hetkel märkan, et õue sõidab veel autosid – need on tema sõbrad, kes samamoodi garaaži suunduvad, et masinat koos putitada. Nii võib see olla mitu päeva järjest, kuni algab taas töönädal, mis toob kaasa muud kohustused. Aga mina tahaksin ju ka temaga koos aega veeta – teatrisse või veekeskusesse minna," räägib naine.
See on aga raske, sest mees ei võta vedu.
"Kui ta parasjagu oma kaherattalise juures ei konuta, sõidab ta sõprade juurde ja aitab neil masinaid putitada, parandada või ehitada. Nende soovid ja tahtmised oleksid justkui tähtsamad kui minu omad," on Maarja solvunud.
Ta mõistab, et mees vajabki isiklikku aega koos sõpradega, ent nädalavahetus on siiski piisavalt pikk, et tähelepanu ka garaažist väljapoole suunata. Ometi juhtub seda harva.
Mees veedab aega pigem naabrimehe kui oma naisega
Sama mure on 47aastasel Eilikal. Küll aga on tema ja ka peres kasvavad lapsed mehe käitumisega juba leppinud. See on kestnud juba aastaid, mistõttu on pereliikmeil tekkinud tunne, et muud ei jäägi üle, kui vaid käega rehmata ja lasta mehel teha, mida ta õigeks peab. "Teda pole tihti nädalate kaupa kodus. Kuna ta on kaugsõiduautojuht, siis ta ongi korraga umbes kaks nädalat kodust ära, mõni päev kodus ja siis uuesti sõidus. Oleme sellega juba harjunud. Aga iga kord, kui ta koju jõuab, on tal alatasa muud tegemist. Perega või hoopis minuga kahekesi tal suurt aega veeta pole. Asi polegi niivõrd ajas – tundub, et ta lihtsalt ei soovi meiega olla," räägib naine.
Eilika kirjeldab perekonna jaoks juba tüüpilist situatsiooni, kui mees töölt koju tuleb: "Ta sõidab autoga maja ette. Võtab spordikoti, viskab selle tuppa. Tervitab põgusalt ja palub, et talle puhtad riided annaksin. Seejärel tõttab ta naabrimehe juurde sauna. Naabrimehe saunas korgitakse lahti õlled, mõnikord pooleliitrine viinapudel või konjak, mille aurude all poole ööni sumisetakse. Öösel laekub purjus mees koju, viskab diivanile külili ja jääb norsates magama. Mina olen sellega harjunud, lapsed samamoodi, ent vahel teeb see ikka kurjaks ja tekitab suisa trotsigi. Mina ja lapsed oleme teda ju mitu nädalat koju oodanud, ent tema tahab esmajoones ikka pigem naabrimehe seltsis olla, mitte meiega juttu rääkida või midagi ette võtta."
Mehe käitumise tõttu on Eilika tihti pahane ja ei hoia ennast ka tagasi. "Eks olen talle nähvanud, mõnikord koledamalt, kui oleksin pidanud, ent südame ajab nii täis," kõneleb ta.
Suhtest põgenemine on selle käitumise jaoks naise väitel just õige nimetus. "Mees põgeneb meie suhte ja pere ees olevate kohustuste eest. Tema toob põhjuseks aga selle, et on reisist väsinud ja see, naabrimehe saunas veedetud aeg on tema viis puhkamiseks. Kurvaks teeb, et perega koos olemine tema jaoks puhkuse alla ei kuulu," sõnab ta.
Partnerid vajavad ka privaatsust
Psühholoog Helle Niit sõnab, et paarisuhtes on oluline nii kokkukuuluvustunne kui ka privaatsus. "Kui kokkukuuluvustunne, mida kogetakse lähedastes suhetes, on inimese emotsionaalseks toimetulekuks väga oluline, siis läheduse hoidmiseks vajavad partnerid ka privaatsust: oma isiklikku aega ja ruumi," sõnab Niit.
Ta lisab, et kindlasti on inimeste vajadused erinevad – ka lähedust ja omaetteolemist silmas pidades. "Paarisuhtes on mõistlik ja võimalik see paika saada, rääkides läbi, millised asjad ja kohad/territooriumid on ühised või kuuluvad ühele või teisele partnerile (voodi, raha, toit, kohustused, puhkus, mõtted-tunded); kui palju ja sagedasti veedetakse aega koos ning millised paarisuhtevälised suhted ja tegevused on omavahel aktseptitud," sõnab psühholoog.
Niidu sõnul on enamasti peres privaatsus reguleeritud – millal ollakse koos ja millal omaette. "Omaette olemise võimalikkus sõltub ka pereliikmete võimupositsioonist – nii saavad vanemad saata lapsi õue või teise tuppa, ent lapsed vanemaid üldiselt mitte. Kui kodused kohustused on jagatud ebavõrdselt, tunneb ülekoormatud pool vabaduse puudumist."
Psühholoog selgitab, et privaatsuse puudumine põhjustab omakorda ärrituvust, toob kaasa suhtepinged ja lähedustunde kadumise. "Igas lähedussuhtes toimub vahelduv liikumine enese jagamise ja iseolemise vahel."
Kommentaarid