Ometi tundub tobe kurta. Kuidas siis mina nii palju nõrgem olen, kui mul on ka abikäsi võtta. Mitte ainult abikaasa, vaid ka minu ema, minu ämm, sõbrannad ... Ma ei tohiks sõna «väsinud» isegi mitte kasutada!Foto: Fotoraat
Mitmesugust
25. jaanuar 2017, 08:57

Malluka kolumn / Appi, ma ei jõua!

Eelmisel nädalal sattusin külla ühele noorele naisele, kes kasvatab oma last üksinda. Vähe sellest, ta poeg on ka raske puudega. See kaheaastane väike noormees ei arene vaimselt iial kaugemale kui paarikuune imik ja sellega tegelemine on tema ema argipäev.

Naine ei käi tööl, sõpradega väljas ja ega temalgi keegi väga tihti külas käi, aga ta on oma poja jaoks olemas nii öösel kui ka päeval: annab ravimeid, viib teraapiatesse, loeb raamatuid, laulab, räägib temaga. Terve öö magamisest pole juttugi, sest iga häälitsus võib tähendada, et lapsel on midagi pahasti. See ema on harjunud tegutsema ja funktsioneerima olenemata kellaajast või enesetundest.

Olen ise seda kolumni kirjutades haige. Mul on hirmus nohu ja köha. Mu hääl on ära, liigesed valutavad, pea tuikab ja tunne on loid. Mul on kaks täiesti tervet last, kes siiski soovivad mu tähelepanu ja abi kogu aeg. Olenemata sellest, et mul on 24/7 abikaasagi kõrval, taban end ühel hetkel mõtlemast: appike, ma ei jõua!

Loe Malluka kolumni edasi juba Naistelehe digiajakirjast!

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse