"Elu seljakotis ei ole kukepea nagu ehk ekslikult arvatakse. Veel vähem on see mugav. Kaugel sellest. Elu Eestis oli mugav. Mitte kunagi ei pidanud muretsema, et kus järgmise öö veedan; või mis saab siis, kui viimasest bussist maha jään; või mis saab siis, kui istun bussis 2.5h asemel 10h ja jõuan järgmisse linna südaööl, paduvihmas, ja mul pole õrna aimugi kus ööbida."Foto: Erakogu
Mitmesugust
27. detsember 2016, 20:56

Guatemalas röövi ohvriks sattunud eestlannast seljakotirändur: "See juhtus täpselt enne jõule."

Juba mõnda aega "elu seljakotis" ringi seigelnud eestlanna sattus koos reisikaaslasega Guatemalas röövi ohvriks, ent hirmuäratavast olukorrast hoolimata on tema suhtumine ebaeestlaslikult üllatav.

"Jäätise Jõehobu" nimelist reisiblogi pidav Kadri Järve sattus röövi ohvriks täpselt enne jõule ja kuigi igapäevaselt teel olevale inimesele ei tule sellised segadusttekitavad olukorrad üllatusena, siis sedapuhku pani teda imestama röövi toimumise aeg ja koht.

Kolm kaetud nägudega meest otsustasid vägivaldselt röövida kahe naise seljakotid Guatemalas, maailma ühes kaunimas ja rahulikumas kohas. Veel enam, jõulude eel.

"Ma polnud vihane ega kuri. Võib-olla natuke häiritud, ent ma tabasin end sel hetkel väga oluliselt mõttelt," jagab Kadri enda kogemust. "Kui inimene teeb midagi sellist: röövib, hirmutab teist inimest ja varastab temalt kogu maise vara (olgem ausad, seljakott on ühe ränduri jaoks kõik, mis tal on), siis ilmselt on tal seda rohkem vaja kui mul."

"Ma siiralt loodan, et kõik see minult varastatud raha kattis tema pere jõululaua ja tõi tema lastele ilusad kingitused."

"Tean, et ma ei saa neid asju enam mitte kunagi tagasi, ent küll maailm annab mulle tagasi teisiti," on tema teadmine ja võit niivõrd hirmuäratavast olukorrast.

Loe "Jäätise Jõehobu" blogi pikemalt SIIT! Lõik tema sissekandest ehk elust "seljakotis":

"Elu seljakotis ei ole kukepea nagu ehk ekslikult arvatakse. Veel vähem on see mugav. Kaugel sellest. Elu Eestis oli mugav. Mitte kunagi ei pidanud muretsema, et kus järgmise öö veedan; või mis saab siis, kui viimasest bussist maha jään; või mis saab siis, kui istun bussis 2.5h asemel 10h ja jõuan järgmisse linna südaööl, paduvihmas, ja mul pole õrna aimugi kus ööbida.

Rääkimata sellest, et ma ei ole nädalaid sooja dušši tundnud; iga päev higistan kohalikus bussis koos kanade ja sadade inimestega; mu riided näevad pesumasina ilmselgelt harvemini, kui tahaksin; päevast-päeva pean tegelema kohalike, rõvedate, nilbete, vantidega, kes lähevad nurga taha oma väikemeest hellitama, kui olen neist möödunud.

Hoolimata sellest, et mõni päev on katsumusterohkem, kui teine, on elu ilus ja hea. Olen õnnelik ja naudin igat hetke oma päevas! See on elu, mille olen endale valinud ja kindlasti ei vahetakse ma seda millegi ilusama või parema vastu."

Foto: Erakogu