Jõulud on ka andestamise ja halvast lahtilaskmise aeg. Mis tahes see halb ka oleks – nigelad mälestused, mitte kõige puhtamad teod või mõtted –, unustagem need ära ja pöörakem pilk valguse ja soojuse poole.Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
21. detsember 2016, 11:03

Manona Paris: "Jõulud on ka andestamise ja halvast lahtilaskmise aeg."

Ma olin juba lootuse kaotanud. Meie teed tundusid olevat igavesti lahku läinud ja see tekitas püha viha. Olin tema üle nii palju rõõmu tundnud, kuid tema hülgas mu reeturlikult ühel külmal õhtul, mil taevast tuli uduvihma ning laps mu vankris ei kavatsenudki vakka jääda ja nõudis pidevat silitamist.

Ja siis, just viimase pühade-eelse Naistelehe + Naiste trükkimineku päeval lehvitas ta mulle kaugelt aia otsast. Ise läbimärg ja vanunud. See oli nagu kadunud hea sõbra tagasitulek. Veidi viletsamana küll, aga ikka sama armsana. Ma unustasin hoobilt kõik need vihaminutid, kui olin lubanud endale, et kõik, nüüd lähen ja ostan uue, ning korjasin oma imeilusa kollasevalge pandlaga kindakese – jaa, just! – hellalt üles ja panin radiaatori kõrvale kuivama.

Koos sellega mõtlesin: kui paljud meist võivad end nende jõulude ajal tunda samamoodi eksinu, veidi muserdatu ja vettinuna. Kunagi on suure bravuuriga pandud kõigi nelja tuule poole ajama, kuid nüüd tahaks kangesti pärast tungi ja tormi pääseda tagasi kodusesse taskusse end soojendama. Kuid taskud on vahepeal kas kadunud või end kokku traageldanud. Ometi on jõulud kõige «taskulikum» aeg aastast üldse!

Tegelikult tahtsin kirjutada tänavu oma jõulujuttu sellest, et pole vahet, kuidas need pööripäevapühad tulevad. Kas pere keskel või üksi, kas kodusel rindel, rabades koristada ja kokata, või kuskil tööpostil üksildases valves, ümberringi ühiskonna stiihiad. Jõulud asuvad ikka hinges, olles valguse ja paremuse poole püüdlemise püha. Siin pole vahet, kes sul konkreetselt kõrval on.

Siis tuli kinnas ja tuletas meelde - me kõik tahame taskusse. Ja vahel ei olegi võtmeks kinnas, vaid seesama tasku. Ärgem siis sulgegem end. Jõulud on ka andestamise ja halvast lahtilaskmise aeg. Mis tahes see halb ka oleks – nigelad mälestused, mitte kõige puhtamad teod või mõtted –, unustagem need ära ja pöörakem pilk valguse ja soojuse poole. Sest lootus peab alati jääma. Ka siis, kui oled ise ühel hetkel saatuse uperpalli mõjul see vettinud kinnas, kes tahaks väga tagasi turvalisse ja sooja taskusse. Igaüks meist on seda väärt, eriti jõulude ajal.

Sel nädalal …

  • lausa käsen kõigil lugeda Heidy Tamme äärmiselt rokkivat lugu tugeva Eesti naise kujunemisest. Lk 6
  • soovitan kaasa mõelda ka Kristiina Heimets-Aigro mõtisklusele, et tugeva naise ülistamise juures vajavad kiitust ka need naised, kes on teadlikult pühendunud perele. Lk 14
  • valmistan ette meie järgmist, 28. aasta detsembril ilmuvat suurt Avesta kalendri erinumbrit!
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse