Dilaila, dilaila@linnaleht.ee 15. detsember 2016 16:53
„Kas te olete jõulukinkide ostmise juba lõpetanud?” uuris minu käest müüjaproua, kui maksin oma seksika punase Diori huulepulga eest.

„Ma pole veel alustanudki!” tunnistasin ausalt.

„No mis te siis ootate?! Jõulud on juba ukse ees!” kriiskas müüjaproua peaaegu hüsteeriliselt.

Jätke mind ometi rahule! Mina ostan oma jõulukingid igal aastal 23. detsembri õhtul ega kavatse ka sel aastal traditsiooni muuta.

Tegelikult ei kavatse ma tänavu kinkidega eriti vaeva näha. Minu elus on liiga palju inimesi, kes kinke väärivad. Kõigile neile midagi ostes läheksin aga ilmselt pankrotti.

Veidrad situatsioonid tekivad siis, kui keegi on lambist otsustanud sulle jõulukingi osta. Peaks olema reegel, et keegi ei tohi ilma ette kokku leppimata kinke osta.

Hiljuti tuli külla sõbrants, ulatades mulle justkui muuseas hästi lõhnava karbi vannitarvete, kehakreemide ja muu hea-paremaga.

„Oo, aitäh! Oota, ma toon sinu kingi ka kohe!” vastasin ma punastades.
Loomulikult jooksin kohe oma buduaari ning hakkasin paaniliselt sahtleid läbi tuhnima, otsides midagi, mis võiks veenva etteplaanitud jõulukingi moodi välja näha. Lõpuks otsustasin ripsmetušši kasuks – loodetavasti ei saanud ta seda avades aru, et seda on juba paar korda kasutatud!

Paljud mehed arvavad, et hea kink naisele on seksikas aluspesu. Minul poleks midagi jõuluõhtul kuuse alt Victoria's Secreti leidmise vastu. Pooled mehed aga ei tea pesusuurustest midagi.

„Palun mulle see punane rinnahoidja suuruses 58!” küsis üks vanem härra samal poeskäigul.

„See on ju mütsisuurus?!” imestas müüjaproua.

„Ma mütsiga mõõtsingi!” kuulutas härra uhkelt.

Ahjaa, kõik kingid ei pea olema materiaalsed. Üllatage näiteks oma meest keset päeva sellesama jõuluks kingitud pesu väel tema kontorisse ilmudes. Tõsi, avatud kontoris ma seda proovida ei soovita!