Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
18. veebruar 2018, 13:28

Gerli Padar: mida rohkem annan tütardele võimalusi olla iseseisev, seda kiiremini õpivad nad võtma ka vastutust

Nädalavahetuseti piilume Naistelehe kullafondi ja meenutame koos lähiaastate paeluvamaid persoonilugusid.

03.02.2016

Laulja ja näitleja Gerli Padarist kiirgab sära ning soojust. Kuna ta teab enda lapsepõlve kogemusest liigagi hästi, mida tähendavad vaesed pühad, tahab ta anda enda panuse, et vähemalt mõni Eestimaa puudustkannatav laps saaks oma unistuste jõulud.

Heategevusega on Gerli Padar (37) tegelenud aastaid. Sel talvel võtab ta patroonina osa juba seitse aastat kestnud projektist «Inglipuu». Selle käigus ripuvad Maximates üleval 1300 toimetulekuraskustega perede lapse jõulusoovid, mida aitasid koguda sotsiaaltöötajad üle Eesti.

Gerli on seda meelt, et vaatamata oma kinnisele loomule on eestlased tegelikult väga suure südamega. Me oskame märgata hädasolijat ja tahame aidata. «Jõulud on imede aeg ja kui kellegi unistus läheb tänu sinu väikesele panusele täide, võib see pisike asi olla elumuutev hetk,» sõnab ta oma sooja ja särava naeratuse saatel. «See muudab nii sinu elu, kes sa teed head, kui ka abisaaja elu.» Naine teab, et kitsikuses olijad saavad nii juurde sisemist lootust ja usku. Ka tema ise on olnud abivajaja. «Rasketel aegadel olen siiski tundnud end hoituna,» sõnab ta tasakesi.

Headuse ahel jätkub aidates

Lauljanna sõnul on saatus teda ümbritsenud mitme suurepärase ja toreda naisega, keda ta hellitavalt oma sotsiaalseteks kasuemadeks nimetab. «Need naised on minu eeskujud. Nad on oma elukogemustest lähtudes osanud hästi sõnastada headuse ahelat. See pole nii, et kui mina aitan sind, pead sina mind vastu aitama. Elus on pigem nii, et mina aitan sind ja sina omakorda aitad kedagi teist.» Just sellisel viisil jätkub headuse ahel. «On oluline, et minu lapsed näeksid mitte ainult sõnades, vaid ka minu tegudes, kuidas see kõik tegelikult toimib ja mida tähendab andmisrõõm,» seletab üsna pea 12aastase Amanda Rebecca ja kahese Camilla Miranda ema.

Gerli ja tema rokkmuusikust venna Taneli lapsepõlv möödus üsna kitsastes tingimustes. Ta mäletab, kuidas tema ema leidis lahendusi ja nuputas välja erinevaid asju, et lapsed oleksid rõõmsad ega tunneks millestki suurt puudust. «Vaatamata sellele, et polnud võimalust osta iga päev kommi või muud meelepärast, mida lastele pühade eel sussi sisse poetada, oli mu ema leidlik ja oskas meid üllatada. Tema kingitused peegeldasid tõelist meisterlikkust ja suurt armastust.»

Siiski tähendas see ka loobumist. «Tean, mis tunne on, kui perekond kannatab puudust.»

Praegu saaks elus edu saavutanud naine lubada oma lastele peaaegu kõike, mida hing ihaldab. Ent just enda lapsepõlve kogemuse pinnalt kasvatab ta oma lapsi teadmises, et alati kõike ei saa ja polegi vaja. «See ei tähenda, et ma oma lapsi ei hellitaks, aga me kõik teame, et liiga palju pole kunagi hea,» muigab Gerli.

Kõige parem kink on tema ja tantsutreener Martin Parmase peres pigem ise tehtud. Pisitütrele Camillale kavatsebki emme ise sel aastal kingi meisterdada. Vanem tütar, tantsuvõistlustel laineid lööv Amanda soovib aga midagi konkreetset ja praktilist, millest Gerli näputööoskusest veidi puudu jääb. «Tänapäeva nutimaailm on ikka see, mis meie lapsi võlub. Kingid ja soovid on väga konkreetsed,» lausub ta kavalalt.

Jõululaud olgu pidulik

Jõulutraditsioonide allikas on lauljanna peres tema ema Dagmar. «Meil on kindel reegel, et ise tehakse kodus süüa ja see kandub põlvest põlve. Laual pole mingit hullumeelset küllust, aga kõik see peab olema pidulik ja ilusasti kaetud.»

Ka kodu kaunistamine ja kuuse ehtimine toimub neil enamasti pereringis. Padarite-Parmaste naisperele meeldib meisterdada imelisi asju. «Olgu selleks printsessikroon või kuusekaunistus – tore on, kui see on tehtud südame ja heade soovidega,» ütleb Gerli soojalt. Selleks aastaks on ta oma koju juba hankinud ka liimipüstoli. Varasem PVA-liimiga möllamine on minevik. Nüüd saab uusi asju palju kiiremini ja mäkerdamata meisterdada. «Hakkame kohe tegutsema,» oli juba tütar Amanda öelnud. «See, mida me teeme, polegi nii oluline. Tähtis on, et teeksime koos,» naerab naine.

Hoolimata sellest, et üks peretütardest on juba päris suur, käib nende majas ikka jõuluvana. «Vanem tütar teab, et jõuluvanal pole aega nende kingitustega möllata ja lapsevanemad ajavad asjad korda tema eest,» naerab muusik. See aga ei tähenda, et ta väiksemale seda ideed reedaks. «Oleme läinud seda teed. Kuni koolini uskus Amanda vägagi jõuluvana, aga seal tegid teised lapsed selgeks, kuidas asi tegelikult käib.» Nii saigi kokku lepitud, et jõuluvana on olemas, aga mööndustega. «Lapse hirm oli ju see, et kui pole üldse kedagi, siis äkki jääb ta sootuks kingitustest ilma. Seega las vanemad aitavad seda niigi koormatud taati.»

Gerli meelest on pühad ja jõulutaat positiivne ning vahva traditsioon, mida tuleb hoida juba ainuüksi hea enesetunde ja soojade emotsioonide pärast. Kelle jaoks on see valetamine, kelle jaoks ime – eks see ole inimese isiklik asi.

Ta ei mäleta, millal ta ise jõuluvanasse uskumise lõpetas. «Aga ikka on tore, kui ta tuleb ... Vahel tundub, et täiskasvanud on isegi rohkem elevil oma kingituse lunastamise pärast, sest no kellel neid jõulusalme ikka nii varrukast kohe võtta on. Tavaliselt tuleb siis kiirelt ja leidlikult tore üllatusnumber välja mõelda. Lõbus ju!»

Beebiootus jõulukingiks

Enda jõulukinkidele mõeldes jääb Gerli mõttesse ja tunnistab, et ühte asja on keeruline esile tuua. Seejärel lööb tema nägu särama ja ta lausa hõiskab, mis on olnud tema elu kõige suurem, armsam ja ilusam jõulukink. Selgub nimelt, et kolm aastat tagasi jõululaupäeval sai ta koos kihlatu Martiniga teada, et ootab oma teist last. Asjaolu, et Martinile oli see esimene laps, muutis meeleolu veel härdamaks ja ilusamaks. «See oli nagu jõulumuinasjutt. Ma vist ise särasin nagu jõuluime,» meenutab lauljanna kaunist hetke. «Camilla Miranda tulemine oli parim jõulukink üldse, tervele meie perele.»

Teistele kinkidele mõeldes ütleb Gerli, et kui sa oled laps, mõtled hoopis teisiti. «Mul on hästi meeles hetk, kui võtsin paki lahti ja seal olid villased sokid. Laps mõtleb ju ikka, et jälle need sokid,» meenutab Gerli naerdes. «Praegu mõtlen, et kui imeline, et keegi mulle need sokid kudus.»

Oma lapsepõlvele mõeldes jääb naine korraks tasaseks ja jätkab siis rahulikul toonil: «Tean, mida tähendab see, kui talvel pole uisutamiseks uiske. Või kui pead minema kehalise kasvatuse tunnis suusatama, aga sul pole suuski.»

Miski aga ei jäänud sellepärast tegemata, sest headust oli Gerli ja tema perekonna ümber piisavalt. Talle meenub, kuidas sai inglise keele õpetajalt Ellen Varekilt kogu eluks meeldejääva kingituse. «See naine kinkis mulle mustad kõrge kontsaga kingad. Ma olin nii õnnelik, nii liigutatud. See oli tõeline vau-efekt! Mina! Mina sain sellised kingad. Need emotsioonid, mis mind seda kinki avades valdasid, on mul siiani meeles.» Selle õpetaja daamilikkus ja väljapeetus on muusiku elus olnud väga suureks eeskujuks ja õppetunniks.

Enda emale mõeldes ütleb Gerli, et tegemist on kõige paremas mõttes tõelise optimistiga, kes leiab alati lahenduse ja püüab kõiges ning kõigis näha vaid head. «Tänu emale õppisin olema tänulik ja mõistma, et elus pole kõik enesestmõistetav.»

Ema olemusest on väga palju saanud ka Gerli. «Ta ­õpetas meile vaatamata keerulistele hetkedele elus eneseväärikust,» selgitab naine ja lisab, et nende meeltes pole iial olnud allaandmist ega minnalaskmist. «Kunagi pole nii, et kõik on halvasti ja kuidagi ei saa. Alati saab mingit moodi. Tegelikult ju nii ongi, sest elu ise toob sinuni õigel hetkel õiged asjad.»

Hommikust õhtuni alati koos

Gerli sõnul ongi elu parim õpetaja. Päris valmis pole ju inimene kunagi ja eneseotsingud jätkuvad. Ta tunnistab naeratades, et on oma praeguse eluga väga rahul. «See, et lükkasin teise lapse saamist edasi, oli ilmselt vajalik. Pärast Camilla sündi küsisin küll endalt, miks ma seda juba varem ette ei võtnud.» Samas mõistab ta, et ilmselt pidi see kõik nii minema.

Laste pikk vanusevahe on teda emana palju muutnud. «Iga lapsega oled isemoodi ja ükski laps pole käitumiselt samasugune.» Hoolimata suurest vanusevahest hoiavad õed väga teineteist ning tantsimises ilma tegev suur õde Amanda toob väikesele Camillale oma võistlusreisidelt alati kingitusi.

Gerli meelest on meie kui lapsevanemate peamine ülesanne last iseseisvaks eluks ette valmistada. «Mida rohkem annan tütardele võimalusi olla iseseisev, seda kiiremini õpivad nad võtma ka vastutust. Ütlen Amandale vahel, et otsusta ise. See annab talle julguse oma otsuseid ise teha ja vastutus võtta.»

Nende neljaliikmeline perekond veedab väga palju aega koos. «Tööl, kodus, puhkehetkel,» naerab lauljanna ja lisab, et väsimusest pole juttugi. Laste ja pere koos kasvamine ning arenemine on väga lahe.

Rahul olemine ei tähenda aga Gerli sõnul kindlasti rutiinimustri kudumist. Ta on alati valmis uuteks ja põnevateks väljakutseteks. «Paigalseis mulle ei sobi. Seda mõistavad õnneks ka minu lähedased.»

Kõik peavad saama võimaluse teha seda, mida armastavad, usub naine. Ei saa olla nii, et ainult ühe inimese unistuste täitumise nimel panustavad ja ohverdavad teised oma aega, energiat ja muid ressursse. «Meil on kõik võrdselt tähtsad. Ühiselt tehakse plaane, kuulatakse, kaalutletakse ja räägitakse läbi. Peamine eesmärk on, et kõik oleksid õnnelikud! Arvan, et üksteisega arvestamine ongi tervikliku perekonna alus.» Praegu on Amanda võistlused ja tants peres esikohal, aga juba lähiajal pühendub Gerli rohkem loomingulisele tööle. Katteta lubadusi nende peres juba nii lihtsalt ei anta.
(Daisy Lappard)