Manona Paris: "Vahel kipub elust igasugune inimlikkuse säde kaduma."
Esimene olukord oli keemilise puhastuse letis, kus hästi riietatud vanem abielupaar mulle elegantselt ette astus. Kusjuures olin juba öelnud teenindajale naeratades tere. Paarikest ei peatanud ka asjaolu, et minu vankris olnud beebi tegi esimesi ärkamishäälitsusi. Härrasmees kõverdas vaid põlglikult vuntsi ja käsutas eemal olnud naise kontrollima, kas puhastustöö on ikka hästi tehtud. Teine juhtum leidis aset vaid paar tundi hiljem ühes kaupluses. Kui tahtsin maksma hakata – pärast järjekorras seismist, laps rõõmsalt süles lalisemas –, trügiti taas vahele. Minu nördinud hüüatuse peale sain omavanuselt naiselt teada, et tema seisis teisel pool ja üldse, tal on ka lapsed.
Sealt veeresin juba vihasena minema. Eh, saan aru, et ilm on külm ja porine, päev hall ja kuskilt pole midagi head tulemas, aga kas seda jubedust võib mõne nõrgema peal välja elada? Olen ka varem tähele pannud, et suhtumine on erinev, kui olen üksi või koos lastega. Esimesel juhul pole kunagi pidanud enda eksistentsi eest seisma.
Mõistan, et see on ellujäämismeetod, mis võib end õigustada, aga vaid äärmuslikes tingimustes. Meil ju pole.
Samas võivad inimesed meie kõrval, siinsamas tänaval või toas võidelda deemonitega, mis on teistele nähtamatud. Nüristunud inimene võib juba alateadlikult kasutada ängist vabanemiseks kõige primitiivsemaid ventiile. Ent peab ju olema mõni parem viis end murest vabastada! Elu ei silita kellelgi pead. Seda pai pead sa ise õppima endale (ja siis ka teistele) tegema. Üks paidest on kahtlemata meie äsja alanud advendiaeg, eriti kui vaadata seda läbi oma lapse silmade. Või lapsesilmade.
Sellesama trügimisnädalavahetuse lõppedes sattusin kinno, kus kuulsin huvitavat motot: «Cope and carry on.» Ehk harju ja liigu edasi. Minu meelest võtab see väga hästi kokku elu meie pidevalt muutuvas kiires maailmas. Ole muutumises. Nopi parim ja liigu selle najalt edasi. Ära lase halval hinge trügida.
Sel nädalal …
- Lõikan välja ja panen magnetiga külmikule ülevaate Eesti jõulumaadest. Lk 44
- Teen veel ühe laari piparkooke. Lk 40
- Õpin pisijõule tähistama. See on nutikas viis pühadestressi lahjendada. Häid retsepte leiad lk 44