Olles üle kümne aasta blogi kaudu oma elu ilmale näidanud, kuulen inimeste käest tihti, et küll ma olen alles julge. Seda on alati naljakas kuulda, sest kui teaksite, kui kiiresti ma jooksen ämblikku nähes või kui paaniliselt kardan kummitusi, ei ütleks te seda mu kohta enam kindlasti.
«Aga sa kirjutad ju nii avameelselt,» seletavad nad. Siinkohal ei oska ma midagi kosta, sest oma arust kirjutan lihtsalt enda elust. Paratamatus on aga see, et elus on ilusamaid ja halvemaid aegu.
Eks muidugi ole lihtsam jagada elu ilusaid aspekte, aga minu jaoks on ka murede jagamine ja läbikirjutamine teraapiline. Ma pole inimene, kes oskaks sõnadesse panna, kui mul on raske või halb. Küll aga on kerge neid tundeid kirja panna ja mõnikord juba selle käigus jõuda lahenduseni, mis enesetunde paremaks teeb.
Loe Malluka kolumni edasi Naistelehest!
