Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
5. september 2017, 10:47

Kus Lusti, seal skandaali!

Eilse "Kuuuurija" uue hooaja valguses jagame Naistelehe lugu möödunud aasta oktoobrist, kus Katrin räägib täpsemalt ka sellest, kuidas tal õnnestub alati pahandustesse "sattuda".

26.10.2016

Suure südamega ajakirjaniku ja kolumnisti Katrin Lusti tegemisi varjutab peaaegu alati skandaalivari, kuigi ta ise vannub end olevat pelgalt lihtne maatüdruk. Käsi kullas või mullas – tema on ikka samasugune.

Vahel tundub, et Katrinil (32) on oskus kõndida sinna, kus midagi toimub. Vahel polegi see ajakirjanduslik avantüür, vaid puhas kodanikujulgus. Tänavu varakevadel läks nääpsuke naine Tartus ainsana vahele, kui kaakide kamp peksis väikese poisi isa, kes oli neid varem korrale kutsunud. Kui ajakirjanik tahtis eelmisel kuul teha lühiintervjuud Keskerakonna liidri Edgar Savisaarega, puhkes partei juhatuse koosolekul selle üle sõnasõda. Kui ta soovis tutvustada Ruhnu saare turismi, ähvardas kohalik mees ta hülgepüssiga maha lasta … Neid lugusid on veel ja veel.

«Tahtsin Ruhnu saarel tõepoolest teha võrratu regionaalturismiloo, aga kõik lõppes nii, et poepidaja lubas hülgepüssi välja võtta ja kõik maha lasta,» naerab Katrin lustlikult. «Põgenesin sealt. Sõbrad küsivad kogu aeg, kuidas minuga sellised asjad juhtuvad. Ju mul siis on selline energia, mis kohe tõmbab pahandusi ligi.»

Palun, sa pead mind aitama!

Kohtume intervjuu jaoks TV3 stuudios. Katrin osaleb seal telesaates «Me armastame Eestit!». Kuna tal on päevaplaanis ka minutid üles loetud, vestleme meigitoolis. Naisel on seljas šikk seelik ja jalas mõnevõrra ootamatult sportlikud tossud. «Kingad on mul alati kotis kaasas. Mulle meeldib kõndida. Olen esimest korda elus autota. Eestis saab ju igale poole jalgsi. Siin on hea elada. Ma võiks kasvõi siit Peterburi teelt vanalinna kõndida. Inglismaal või Ameerikas seda võimalust ei ole.» Katrin on elanud Argentinas ja Londonis, kajastades sealseid glamuuripidusid nii Eesti kui ka Suurbritannia seltskonnameediale.

Inglismaa eluperioodi jäi telenäol ka abielu ja lahutus. Oma eraelust ei taha ta aga enam sõnakestki rääkida. «See oli viga, kui ma kunagi selle peatüki avalikult avasin. Pean seda nüüd väga rumalaks. Viis aastat pole ma oma eraelust midagi maininud ja nii see jääb,» sõnab Katrin otsusekindlalt.

«Kui päris ausalt ütlen, pole «Kuu-uurija» kõrvalt võimalik midagi muud teha. Võib ju mõelda, et mis see on, pool tundi eetriaega, viskan puusalt, aga nii see pole,» räägib ajakirjanik. Juba meie vestluse ajal saabub talle mitu vihjet ja sõnumit. Katrin meenutab, kuidas eelmisel õhtul helises tema telefon veel kell üksteist. «Helistas inimene, kes nuttis ja palus, et me talle appi läheks. Olin just mõelnud, et hakkan magama sättima. Ma ei saanud talle ära öelda. Ütlesin, et tuleme appi. See töö on juba nagu elustiil.» Ajakirjanik võrdleb saadet päriselu «Kättemaksukontoriga», kus ta tahab inimesi kaitsta, paljastades neile liiga teinud tegelaste hämaraid tegusid.

Näeb unes sündmusi ette

Üks eredamaid skandaale puudutab selgeltnägijat Veet Manot. Katrin näitas oma loos mehe patsiente, kellele ravitseja on justkui tavameditsiini keelanud. Naine ütleb, et tema eesmärk oli inimeste silmad avada. Ta sai nii kriitikat kui ka palju tänulikke telefonikõnesid. «Arvan, et kui panin selle looga kellegi mõtlema ja päästsin mõne elu, on ju väga hästi. Tunnen, et tegin õiget asja,» ütleb telesaatejuht. Mano kaebas Katrini pressinõukogusse, kust tuli tauniv otsus, et «Kuu-uurija» ei tõendanud piisavalt süüdistusi Mano vastu ega eristanud oletusi faktidest.

Naine kinnitab, et pole üldse eluterve nõiduse ja esoteerilise tundlikkuse vastu. «Mu enda vanaema nägi unes ette ja ravitses kohalikke. Ta oli külanõid. Ma ise olen samuti unes sündmusi ette näinud, näiteks kui mu isa suri,» räägib Katrin.

Ta usub, et kuues meel või intuitsioon töötab igal inimesel ja seda on ka võimalik arendada. Ajakirjanik oskab unenägusid endale ise ära seletada ja märke lugeda. Kui ta näeb unes valget, on oodata pahandust, kui halli, siis muret. Mõni on tundlikum, mõni tunnetab vähem, selgitab naine.

Igal asjal on oma koht, usub Katrin. Ent tõsiste haiguste korral peaks pöörduma arsti juurde. «Nägin Veet Mano juures 40aastast naist, kaunist inimest, kes põeb sclerosis multiplex’i, millele pole ravi, kuid mida saab rohtudega kontrolli all hoida … Olen selle poolt, et saada ravi arstidelt, ja siis võib vaimset tasakaalu ka ekstrasensitiivide juures taastamas käia. Kasutame tänapäeval elektrit ja antibiootikume.» Meditsiin on väga hästi arenenud, seletab tuntud telenägu ja lisab, et me ei peaks olema puu-usku.

Läbi raskuste tähtede poole

Usust rääkides mainib Katrin, et on luterlane, Kambja kirikus ristitud ja sealse koguduse liige. Ta usub, et jumalal on temaga plaanid ja ehk midagi headki varuks. Lapsepõlv oli tal raske. Katrini isa suri, kui tüdruk oli alles 15aastane. Vahel unistab noor naine, et tahaks isaga kokku saada ja küsida, kas ta on selline tütar, nagu isa soovis. Elukogemus on ta viinud sinna, kus praegu on. Katrin on väga tänulik ja õnnelik, et tal on 34aastasena autorisaade ja ta saab teha tööd, mis talle tõeliselt meeldib. «Olen rahul vähesega. Mulle pole tarvis ei tea mida,» seletab ta. Selline suhtumine on tal tulnud lapsepõlvest, kui pärast isa surma tabas neid emaga päris raske ja keeruline aeg. Põhikool oli läbi ja leinaga võideldes tuli käia keskkoolis, et kindlustada endale ülikooli pääs ja hea haridus. Katrin mäletab, et toad olid külmad, jäälilled akendel … Ta lõhkus puid ja viskas kivisütt keldrisse. «Kui oled midagi sellist kogenud, on maa­ilmapilt paigas. Oleks ma sulepatjadel kasvanud, oleksin ilmselt teistsugune,» mõtiskleb ajakirjanik.

«Käisin pärast kooli koristajana tööl. Kuus korda nädalas oli vaja 12 klassiruumi korda teha,» meenutab ta. Julge pealehakkamisega noorel naisel oli elus ka hetk, mil ta läks kahe kompsuga ja 300 naela taskus Inglismaale paremat elu otsima. Katrin mõtles, et kui kahe nädalaga tööle ei saa, tuleb tunnistada luhtumist ja tagasi tulla. Ta sai hakkama.

Sa pead tegema kogu hingega!

Katrini üks suur iidol oli Urmas Ott. «Tal oli inimlikkust, kuigi ta oli suur staar. Kuidas ta oskas inimestele läheneda. Puuris, puuris ja sai lähedale. Talle tähendasid need inimesed alati midagi. Ta ei võtnud neid kunagi jahedalt. See on joon, mida olen püüdnud järgida. Olgu peaminister või tädi Maali Põlvamaalt – kui olen otsustanud teha lugu, siis kogu hingega.»

Mõnikord võtab saatejuht tööd nii hinge, et isegi uni läheb ära. «Olen tähele pannud, et nendel õhtutel, kui ma trenni ei jõua, ei tule ka und ja ma ei saa lugudest kuidagi lahti. Mõte muudkui tiirutab. Jah, on ka lihtsamaid ja lõbusamaid lugusid, aga enamasti helistatakse mulle siis, kui on mingi jama. Seda ei tohiks hinge võtta, muidu põled läbi, aga ma ei suuda teisiti tööd teha kui hingega,» räägib Katrin. Ta üritab õhtuti ka treeningsaali jõuda, et end hiljem paremini tunda. Tavaliselt teeb ta tund aega mäkketõusutrenni, siis läheb sauna, külma basseini ja lõpuks mullivanni. «Kui sealt lõpuks välja tulen, olen täiesti teine inimene. Olen asjad unustanud ja tuleb hea uni.»

Kriitikanooli naine hinge ei võta, pigem teevad murelikuks teiste inimeste probleemid. «Mul on nii paks nahk kasvanud. Eks ma loen ka negatiivseid kommentaare. Panustan ju oma teadmised ja hinge töösse. Aga mul pole aega jääda mökutama ja selle üle mõtlema – juba järgmine päev tuleb uus lugu.»

Lapsendada, kindlasti!

Kui Katrinilt küsida, kas ta annaks kunagi lähisuhtele ja pere loomisele uue võimaluse, kinnitab ta, et natuke on veel aega. «Tahan kindlasti lapsi. Hea on neid aga saada siis, kui tead, kus oled, ja võid kindel olla, et neil on sinuga hea tulevik.» Tema ammune unistus on pakkuda mõnele väikesele lapsele paremat tulevikku kui lastekodus ­kasvades. «Kindlasti tahan lapsendada. See on väikesest peale mu suur unistus olnud. Olen mõelnud, kui ­palju peaks teenima, et üht või kaht last üles kasvatada. Kindlati peaks see olema üle tuhande euro kuus. See on miinimum, aga kui paljud peavad märksa väiksema palgaga Eestis lapsi kasvatama?» esitab saatejuht retoorilise küsimuse ja vastab siis ise, et tegelikult on meie riigis need asjad pisut paigast ära. Lapsetoetusi vaadates ja ­Inglismaa või kasvõi naabermaa Soomega neid võrdlema hakates võtab tema sõnul ohkama ja pead vangutama.

«Olen võrdlemisi lihtsast perest pärit ja sellega, mis mul on, väga rahul,» sõnab ta. «Kallitest ­asjadest ma ei unista. Mul on mõni hobune ja kogun ka kunsti. Kui tööd ja leiba jätkub, olen rahul. Ka vaimus.»