Kadri Kõusaar abikaasast: „Ta aitab lastega väga palju.“
26.10.2016 / Kadri Kõusaare emaduse meistriklass
«Mul oligi endast juba siiber,» naerab Eesti tänavuse Oscari-kandidaadi «Ema» režissöör Kadri Kõusaar natuke saatanlikult. «Pärast 33 aastat endaga tegelemist on vabastav pühenduda lastele.»
Kadri Kõusaar (36) lendab kõrgelt. Koguni nii, et üks tema filmidest jõudis – vist esimesena nüüdisaja Eestis üldse – keelatud teoste nimekirja. Särava noorkirjanikuna alustanud režissöör provotseerib täiega ja üllatab. Viimane roll väikelapse emana näib olevat aga hoopis teisest maailmast kui Kõusaare senine elu. Päev enne, kui tema noorem laps Sebastian Frederick kuuvanuseks saab, võtame mõlemad vankrid ja läheme Tallinna vahele kõndima.
Sul läks klassikaliste ootuste järgi ikka üsna kaua, et esimese lapseni jõuda. Nüüd siis kohe kaks järjest. Kas emaroll hakkas meeldima?
Seda ka. Aga kaks järjest on samuti strateegia. Siis on üks mure või rapsimine. Ka lastel on lihtsam. Mul vennaga on näiteks neli ja pool aastat vahet. Ta ei tahtnud minuga mängida. Mõtle ise, kui üks on kümnene ja teine viiene.
Paljud naised, kes järjest lapsi saavad, on tegelikult kohutavalt kurnatud. Kuidas sa vastu pead?
Natuke on raske. Näiteks praegu need kaks nädalat, kui ma olen täitsa üksinda. Kõige raskem oli esimesel nädalal-kahel pärast sünnitust, et kõik jonksu saada.
Õnneks käib vanem laps lasteaias. Vaid hommik ja õhtu on sellised maanilisemad ajad, mis eeldavad zen-kontsentratsiooni. Vanem poeg, aasta ja kümne kuune Maximilian on pärast lasteaeda ikka väsinud ja tujutu.
Talle ei meeldi seal?
Olin alguses väga šokeeritud, et meie mõnus ja rahulik poisu on pärast lasteaeda kuidagi äkiline ja jonnakas, aga see olla tavaline. Nad on üleväsinud, kukuvad pärast lasteaeda ära. Tean aga, et paar aastat veel ja siis läheb lihtsamaks.
Tegelikult mul oligi endast juba veidi siiber ja mul on hea meel lastele pühenduda. Olin 33 aastat ainult enda hinges sobranud ja endale elanud. On vabastav tegeleda vahelduseks rohkem teiste kui endaga.
Kui palju teeb muret, et nii väike laps on päev otsa kellegi teise hoole all?
Kui laps on ise sõbralik ja seltskondlik ning talle meeldib teiste lastega mängida, siis ma ei leia, et see oleks lapsele halb. Nii mina kui ka mu vend oleme olnud mõlemad n-ö sõimelapsed. Samas ma ei mütologiseeri lasteaeda ka üle. Inglismaal või Ameerikas antakse lapsed kolmekuuselt hoidu, vaat see on minu meelest õudne. Rinnalapseaeg võiks ikka «püha» olla.
Kaua sa neid rinnaga toidad?
Maximiliani toitsin kuus ja pool kuud, kuigi neli kuud sellest sai ta pudelist lisa. Lihtsalt mu enda piima ei jätkunud. Proovisin kõiki trikke ja käisin ka imetamisnõustaja juures, aga eriti miski ei aidanud – õhtuoode ja -söök tuli anda pudelist. Sebastianiga tundub praegu okei olevat. Samas ei saa ma aru tänapäeva trendist, et ka kaheaastane saab rinda. See kehtib ju pigem arengumaades, kus pole puhast vett. Tean aga ka Eestist lugusid, kus kaheaastane nõuab imetamist mitu korda öö jooksul. See kurnab ära nii ema kui ka lapse, kes mõlemad vajaksid korralikku ööund.
Sa sünnitasid mõlemad lapsed Eestis. Miks?
Kõik see, mida olen oma inglise tuttavatelt kuulnud … Esiteks muidugi ühispalatid, oled seal kuue naisega koos. Eestis on rasedusaegne jälgimine, uuringud, suhtlemine ämmaemanda ja arstidega kõik nii super, ma räägin ainult ülivõrdes.
Palju lapsed sind praegu piiravad?
Ajaplaneerimine on hull. Inimesed, kes on ise lapsevanemad, saavad sellest aru. Osa tutvusringkonda, üldnimetusega juku-kalled, ei pruugi mõista, et sa ei saa õhtul kell kümme kuskile minna. Jõuadki suhelda ainult töiselt ja kõik ülejäänud vajadused täidab abikaasa ... Kui mul on tarvis kellegagi rääkida, räägin temaga. Ei juhtu midagi, kui teen varasemast elust aasta aega pausi.
Mida see mõttemaailmaga teeb? Input ja output on teised, järelikult peaks vaikselt muutuma ka aju ja isiksus?
Üritasin juba rasedana oma lapsi kaitsta. Püüdsin olla hästi rahulik, lükata meelega edasi kõik stressirohked olukorrad, nagu näiteks töövaidlused. Siia kuulub ka näiteks müra vältimine – ei midagi lärmakat ega liiga pealetükkivat.
Kuidas käib sellega kokku see, et tegid kaheksakuuse lapse kõrvalt filmi? Ütleksin, et filmitegemine on midagi erakordselt stressirohket.
See oli stressirohke jah. Mul vedas, et «Ema» võtted olid augustikuus. Abikaasal oli esiteks suvepuhkus ja vanematel samuti. Laps polnud enam rinna otsas ning isa ja vanavanemad hoidsid teda ilusasti meie Pärnu suvekodus.
Samas tundub, et esimesed kolm aastat tegelen lastega rohkem mina.
Ja kunst ootab?
Filmide rahastamine on nii kaootiline, et küüniliselt öeldes ei saa selle järgi üldse midagi planeerida. Mul on praegu valmis kaks stsenaariumit, mis võiks hommepäev võttesse minna. Mis venib, on rahastus. Mul on ka kaks raamatut pooleli – õnneks ei sõltu need teistest ega rahast, kuid väikeste laste kõrvalt on väga raske keskenduda.
Filmi pealkiri «Ema» ja su enda emadus tekitavad ilmselgeid assotsiatsioone. Ema, kes tunneb end oma lapse pärast vangis olevat … Kui palju on sel pistmist su enda tunnetega?
«Ema» peategelane on mõnes mõttes minu vastand. Tema tragöödia seisneski osalt selles, et abielu ja laps tulid väga noorena, polnud aega ennast ja maailma avastada, et sarved igas mõttes maha joosta ja see õige inimene leida ... Emadus aitab neid tegelasi mõista. Eks kõik mu filmid räägivad lapse ja vanema suhetest – nüüd on minu jaoks võtnud lisatasandid ka mu esimene film «Magnus». Toona sain neist asjadest aru intuitiivselt, aga nüüd olen üha hämmastunum selle filmi teemade suhtes. Kui kohutav ikka on oma laps kaotada ...
Teemad ja käsitlused on sul kuidagi sünged. Millest su sisemuses selline süngus või äng?
Julge hundi rind on rasvane. Võib-olla on hea selliseid teemasid just filmilinal arutleda. Mu enda elu on olnud tegelikult üsna helge ja mul on jõudu nende teemadega tegeleda.
Ühiskonnas on kaks üsna äärmuslikku lähenemist: naine peab kas täielikult pühenduma lastele või tegema karjääri. Kuidas sina selle dilemma enda jaoks lahendad?
Alguses on kahtlemata vaja rohkem pühenduda. See on ka füüsiline. Kui sa toidad rinnaga, ei saa kuskile ära minna. Arvan, et on võimalik balanss leida, aga algul tähendab füüsiline side, et ma hästi ei kujutagi teistmoodi ette. Mu enda ämm esindab seda generatsiooni, kellel oli plaanitud keiser ja plaanitud pudelitoit ning laps jäi kuuenädalaselt hoidja juurde.
Tema poeg ja sinu abikaasa (õppejõud Martin Brown) siiski kõige hullemini välja ei kukkunud?
Mul on super abikaasa. Kui olime Londonis, ärkas tema alati kaks-kolm tundi varem. Mina olin öö otsa rinda andnud ja sain selle võrra kauem magada. Eks ta andis hommikul pudelit, kui oli vaja, ja mängis temaga.
Kuidas te üldse omavahel neid vastikuid kodutöid jagate?
Kuna on olemas nõudepesumasin ja pesumasin, pole mingit probleemi. Muidugi on nii, et praegu olen mina rohkem lastega kodus ja tema käib tööl. Tema rahast me elame.
Nii et klassikalised rollid on ikka paigas?
Ta aitab lastega väga palju. Vaatan mõningaid mehi, kelle puhul ma isegi ei kujuta ette, kuidas nad saaksid hakkama näiteks mähkmete vahetuse või beebi vannitamisega. Temaga seda probleemi pole. Vastupidi, ta tahab näiteks ise vannitada. See on tema ja poja rituaal. Neil on oma mängud ja laulud.
Kes kamandab? Tema käib küll tööl, aga kui asi puudutab kodust elu, siis kellele jääb viimane sõna? Kes on komandör?
Selles, mis puudutab lastega seonduvat, jääb ilmselt viimane sõna mulle. Muudes asjades talle. Näiteks peame varsti otsustama, kuidas me täpselt Londoni ja Tallinna vahet sõelume. Praegu domineerib Eesti, aga mis tulevikus saab …
Millest see sõltuma hakkab?
Alustame sellest, et me ei mahu tema Londoni korterisse kahe lapsega ära. See oli mõeldud poissmehekorteriks, naine ja kaks last tulid aga tsahti! juurde. Selliste spontaansete ja ülikiirete armulugudega ongi nii, et kui see juhtub vanemas eas, on kõik hästi ilus ja tõeline. Kui see juhtub 18aastaselt, võib see viia mingite ebameeldivate tagajärgedeni.
Milleks ikkagi abielu vajalik oli?
Kasvõi selle pärast, et kuidas ma oma lastele seletaksin, et mõlemad vanaemad ja vanaisad olid abielus, aga ema ja isa ei ole. Mulle tundub, et nii on kuidagi ilusam.
Sul sündis esimene laps ju siiski enne abiellumist.
Olime ikka rääkinud, et peaks abielluma, aga mõtlesime, et tahaks teha korraliku pulmaõhtusöögi. Tahaks kokteili ja veini juua. Niigi peab Inglismaal avalduse andmisest alates neli kuud ootama. Oleksime muidu Eestis teinud, aga välismaalasega abielludes on Eestis paberimajandus keerulisem. Siin oleks pidanud mingeid dokumente apostillima, notarile maksma …
Mis arvad, kuidas ta üldse suudab Eesti ühiskonda sobituda?
Martin on pooltšehh. Ta teab õnneks Ida-Euroopa värki väga hästi. Olen hakanud tänu Martinile näiteks tähele panema, kuivõrd üks tavaline eestlane ümber oma naba tiirleb. Räägime, kuidas me oleme kannatanud ja kogu see õudne nõukogude aeg ja … Muidugi olid Stalini aeg, küüditamised ja sõda õudsed. Kui võrdleme aga sellega, mis isegi veel praegu Indias toimub – inimestel pole kirjaoskust, sõna otseses mõttes on veel agraarühiskond. Kui naine vägistatakse ja ta läheb sellest politseisse teatama, vägistab politseinik ta veel otsa ära.
Võrreldes kõige sellega: inimesed, kas te üldse reisinud ei ole või?! Või lugenud ka muud kirjandust peale Euroopat puudutava. Mind ajab närvi kogu see kannataja või ohvri mentaliteet.
Sa oled natuke nagu haruldane lõunamaa lind. Naine, edukas. Kui palju sa tunned Eestis n-ö klaaslage?
Ah, ei tunne üldse! Mis edu … Üritan natuke oma asju nokitseda. Rahalises mõttes on asi ju karauul. Mul endal vara täiesti puudub, elan vanemate korteris. Rahaprobleeme on laste tõttu selgelt juurde tulnud. See on üks põhjusi, miks olen rohkem Eestis. Hea, et abikaasal on kolm kuud suvevaheaega, kuu jõuluvaheaega ja veel mingid vaheajad, meil on võimalik elu sättida nii, et olen vahepeal üksi Tallinnas. Lihtsalt rahaliselt pole Londonis võimalik endale selliseid asju lubada. Lastead, ilma hoovita tõeline sara, on tuhat naela kuus.
Kuidas ämm sellele vaatab? Ei anna mõista, et oleks võinud võtta mõne asjalikumat ametit pidava naise?
Eks mu mehe ema mõjutas küll, et tema poeg ja tütar hakkaksid pankuriks või juristiks. Mõlemad on hoopis humanitaarsete huvidega. Tütar on draama ja kirjanduse õpetaja keskkoolis ning poeg ajaloo ja diplomaatia õppejõud. Mu ämm vaatas mu vanemat poega ja ütles: «Sa oled nii armas, ma loodan, et sinust saab actuary (aktuaar).» Ma isegi ei teadnud sel hetkel, mida see sõna tähendab! Ja see polnud nali!
Vastutustundest rääkides oled võtnud teravalt sõna ka näiteks vaktsineerimise teemal. Mida sa arvad, kas vaktsiinisüstid tuleks teha kohustuslikuks?
Praegu pole vajadust, aga kui puhkeb epideemia, ollakse sunnitud võib-olla see samm astuma. Osal on päris huvitav suhtumine teadusesse. Kõik kasutavad rõõmsalt internetti, kõigil on uuemad telefonid ja arvutid ning muud tsivilisatsiooni hüved. Kõige elementaarsemas nagu tervishoid minnakse aga mingisse paleoajastusse. No kuulge!
Võtaks väärtuste teema kokku. Kuidas sina vaatad lapsekäru lükkavat meest?
See on ju lahe! Minu abikaasa on samasugune. Partneri valikul ongi oluline, kas sa suudad meest sellises situatsioonis ette kujutada. Kui ma ei suudaks, siis temaga lapsi ei tulekski. Praegu mõtlen, et üksikema oleks ikka päris jube olla. Sõna otseses mõttes ei jaksaks.