Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
26. oktoober 2016, 08:51

Kiri peatoimetajalt: "Ära tee endast ohvrit!"

Olen alati arvanud, et enne kui sa inimese hukka mõistad, tuleb üritada teda mõista. Miks ta on selline, nagu sulle näib? Kuidas ta selliseks sai? Mis võiks edasi saada?

Eks siin ole suur osa loomuomasel ja kooliga kinnistatud ajakirjaniku uudishimul. See, kust inimene on pärit, aitab mõista, mida ta praegu teeb ja kuhu kulgeda võib. Kellegi loo paremaks mõistmiseks tuleb esitada palju kuidas-küsimusi.

Teine asi on enda nahal läbielatu. Olles veetnud osa oma kutsikapõlvest pisikeses kohas, tean seda tunnet, kui oled järsku karjast erinev. Mina olin: hiljuti kolinud, suuremat kasvu, teiste huvialadega. Oma pubekaajal olin üsna nutune, sest ühel hetkel jäin päris valusalt laterdajate keeleneetide vahele. Siiani jõnksatab vahel sees, kui astun tuppa ja jutuvada vaibub. Ehkki sekund hiljem adun, et nendel nähtustel on vägagi praktilised ja mitte minust lähtuvad põhjendused.

Samas on see mind tugevamaks teinud. Kuigi vahepeal tuli endale üsna palju korrata: karavan liigub edasi, karavan liigub edasi, jumala eest, liigu juba kiiremini! Omamoodi teraapia oli ka see, kui õppisin vaatama nende «latatarade» fassaadi taha. Väga sageli ma ei leidnudki sealt mingisugust pahatahtlikkust, vaid lihtsalt natuke suurema uudishimu (milles ka end süüdi tunnistan) ja suhtlusvaeguse. Inimestel on tegelikult üllatavalt vähe tahet viitsida kellegi teise elu põrguks teha. Neil on endagagi piisavalt palju tegemist.

Kõik vahepealse maalime me suuresti ise endale silme ette. See oli muuseas mu pubekaaja päeviku üks peamisi allakriipsutatud kohti. Ära tee endast ohvrit! Ka meie kaanestaar Kadri Kõusaar ütleb, et pole midagi jubedamat kui õpitud abitus. See halvab kõik alates võimest elus suuri tõusulaineid ära tunda kuni viimaks hingamise enda.

Mõista üritamine on seda vajalikum, et ühel hetkel võib seesama inimene, keda kunagi naeruvääristasid, olla keegi, keda sa väga tunda tahaks. Meie mõlemad kaanelugude intervjueeritavad on oma elus üle elanud paraja hulga kõõrdipilke. Kuid vaadake, kus nad praegu on – üks trügimas Oscari poole, teine löömas laineid Eesti telemaastikul.

Sel nädalal…

• teen testist alles jäänud Brie juustuga pirukat. Retsepti leiab leheküljelt 32, test ise on lk 36.

• vaatan üle oma reisikotid. Käsipagasiga reisimine on tänapäeva lennuhindade juures vaat et ainuvõimalik ja tehtav ka pisikeste lastega. Vaata lk 38.

• luban endal unistada plisseerseelikust (mis pole vaid veatu figuuri eelisõigus). Vaata lk 60.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu