Kiri peatoimetajalt - igas paradiisiaias on ussid mulda kobestamas
Olen näinud, kuidas keelekandjad saavad oma karistuse mitte loetud kuude, vaid tundidega – e-ajastu paljastab halastamatult, kes, kus ja kuidas hakkas asju pahaks ajama. Ohvrit see muidugi ei lohuta. Tema elu on ikka uppi löödud.
Olen pidanud vaatama, kuidas tiivaripsutamisega kooselu purustanud mees abiellub oma armukesega ... ja võtab siis enda juurde tööle uue silmarõõmu. Vastne naine on aga juba lapsega maha saanud ja toimuvast täielikus teadmatuses. Ümbritsejad teevad samuti näo, et kõik on parimas korras.
Olen ka kogenud, et aita sa inimest, palju tahad, miski veab ta ära kraavi. Kui tahes kindel ja tore mõni algatus ka ei tundu, jälle on ees luhtumine.
Üks tark naine ütles kord selle peale, et kõige suurem patt on kellegi teise õppetundide äravõtmine. Mõni halb asi peab juhtuma, et inimene saaks targemaks. Mõni kooselu peabki ämbrisse minema. Sa ei saa kõiki päästa ega tohigi, sest kui võtad kogu aeg teiste katsumused enda peale, saavadki need sinu osaks. Kolmekordse raevuga, sest sul pole vähimatki eeldust saada endale tööriistu, mis on katsumuse tegelikul sihtmärgil või mida ta vähemalt kasutada oskaks.
Lõpuks vastutab iga täiskasvanud inimene ise enda eest, kui tahes südametult see ka ei kõla. Kes teab, sel ajal kui üritasid teisi päästa, jäi su enda õppetund läbimata? Kõik need õppetunnikesed, millest me üritame kas viilida või poppi teha, ainult kosuvad sellest. Segadust kui palju.
Sattusin samas eelmisel nädalal lugema, et kaos kehtib vaid nii kaua, kui me olukorda ei tunne. Mida targemaks me saame, seda korrapärasemaks läheb kaos, kuni jääbki vaid kord. Hulknurkadest hoolimata.
Sel nädalal...
- soovitan kõigil vähemalt kaaluda talisuplemist! Tunnen viit inimest, kes tänu sellele ei tea enam, mis on nohu või köha! Mina ise? Kogun veel julgust.
- lähen ja ostan endale uue panni, mis loodetavasti kestab kauem kui 12 kuud. Malmist.
- helistan mõnele vanale kooliaegsele sõbrannale, eeskujuks Merle ja Pireti artikkel.