Mariann Treimann 6. oktoober 2016 15:22
Minul on praegu lihtne öelda, et tere, saame sõpradeks! Olete minu kirjatöid Naistelehes aastaid näinud, nüüd on jõudnud järg selleni, et mulle anti lõpuks vaba voli kirja panna oma igapäevaseid uitmõtteid ja arvamusi.

Kes ma olen? Täitsa harilik naine, kes elab koos abikaasa, kolmeaastase tütre ja kohe ilmavalgust nägeva teise pisipiigaga. Ringi siblivad ka kass ja koer. Et asja veel «muinasjutulisemaks» teha, võin öelda, et elan koos ämmaga. Kuigi tema elab kõrvalmajas, jagame me ametlikult siiski sama aadressi ja meie elud on omavahel tugevalt põimunud. Kahjuks pean pettumuse valmistama – põrguämma lugusid minult oodata ei ole. Minu ämm on kõige mõnusam ja leebem inimhing, keda mu silmad on näinud. Kuigi, jah, vahel annab põlvkondade vahe veidi tunda.

Aga sellest mõnel järgmisel korral! Millest ma täna teiega rääkida tahan, ongi see müstiline sõprade leidmine täiskasvanueas. Kust neid saab?! 

Loe Malluka kolumni edasi SIIT!