Kersti Kaljulaidi kiirkorras presidendiks tegemises on ka positiivset. Põhiseaduslikku kriisi ei tekkinud. Eesti sai esmakordselt naispresidendi. Kersti Kaljulaid on võimekas ja edasipüüdlik inimene. Lisaks võivad sajad tippametnikud nüüd mõelda, et sobiliku tähtede ummikseisu tahtel võib neistki kunagi president saada.
Paraku oli selles protsessis rohkem negatiivset. Seadus nõuab presidendi valimiseks riigikogus 2/3 parlamendi saadikute enamust, ent vanematekogus lepiti kiirkorras kokku metoodika, et president tuleb fraktsioonidel leida konsensuslikult. Sellisest metoodikast tulenevalt jäeti parlamendis kuluaarides toimunud jõujoonte kalkuleerimisel kõrvale Jüri Luige kui väga hea presidendi kandidatuur. Lisaks kiirustas vanematekogu valimisprotsessiga, jättes parlamendiliikmetele sisuliselt ülivähe aega presidendikandidaat Kaljulaidi küsitleda. Kui siia lisada EKRE ja Keskerakonna jonn ning sotside põhimõttelagedus, siis saimegi lõpptulemusena presidendi, kellel (veel) puudub avalik autoriteet.
Parlamendile tänulik mugavuspresident
Poliitilise ummikseisu lahendamine poliitikavälise persooniga pole iseenesest originaalne lahendus. Taolistest olukordades on ennegi juhtunud, et kui valdavalt maskuliinses poliitilises kähmluses on kõik käilakujud nurka mängitud, tuuakse keskpõrandale mõni naisterahvas. Sellist manöövrit on näiteks praktiseeritud varem teadlasena tegutsenud Vaira Vīķe -Freiberga 1999. aastal Lätis ning varem diplomaatias olnud Roza Otunbajevaga 2010. aastal Kõrgõztanis.
Taoliste tantsusammude põhiline motivaator on konkurentide vastastikusest tasalülitamisest tekkinud patiseis. Kui kõik suuremad erakonnad on aktiivselt pühendunud oma kandidaadi promomisele ning konkureerivate kandidaatide mahategemisele, jääb kokkulepeteks vähe ruumi. Eriti olukorras, kus suuremad erakonnad on omakorda sisemiselt lõhestunud. Lõpuks lepitaksegi ummikust väljumiseks kokku persoonis, kes tekitab kõikidele kõige vähem vastumeelt ning ebamugavust. Mõistagi ei saa selline inimene varasemalt olnud olla edukas tipp-poliitikas, kus vastandumised, reetmised ja isiklikud rünnakud on igapäevane reaalsus. Nii määras meie poliitiline eliit endale Kersti Kaljulaidi näol mugavuspresidendi, kellelt pole oodata lennartmerilikke näpuviibutusi ning kes oma rolli õppides on pigem parlamendipoliitikutele tänulik. Meenutagem kasvõi eelmisel nädalal Kaljulaidi poolt korduvalt Eiki Nestorile avalikult öeldud kiidusõnu, et kui tubli pressiesindaja parlamendi spiiker talle ikkagi oli.
Naispresidendil on suur šanss õnnestuda
Naispresidendid on olnud ametis ligi 80 riigis ning reeglina on nad võitnud oma rahva südame. Lähimad näited on Tarja Halonen Soomes, juba mainitud Vaira Vīķe-Freiberga Lätis, Dalia Grybauskaitė Leedus, Mary Robinson Iirimaal, Vigdis Finnbogadóttir Islandil jmt. Ilmselt saab peagi omale esimese naispresidendi ka USA.
Naistel on tipp-poliitikas, kuhu jõudmine on neil maskuliinses maailmas ebaõiglaselt keeruliseks tehtud, ka mõned selged eelised võrreldes meestega. Reeglina on naispoliitikutel pehmem suhtlusstiil, suurem empaatiavõime ning suurem väline atraktiivsus. Vahest ka meestest parem intuitsioon. Ning naispoliitikute puhul on enamik mehi väga üllatunud, kui nad on sisulises debatis meeskolleegidega võrdsed või neist üle. Loodan, et Kersti Kaljulaid oskab kõik need võimalused edukalt ära kasutada
Hea poliitilise tava järgi annab opositsioon ametisse astunud valitsusele 100 kriitikavaba päeva. Sama printsiipi võiks nüüd eesti meedia, eriti selle kõmujanulisem osa, rakendada ootamatult Kadriorgu lennutatud Kersti Kaljulaidi suhtes. Las ta moodustab oma tiimi, elab rolli sisse ning sõnastab oma tegevuse põhisuunad. Millalgi järgmise jaanuaris võiksid ajakirjanikud võtta presidendi suhtes nõudlikuma hoiaku ja vajadusel osundada tekkinud probleemidele.
Seniks aga võiks nii parlament kui avalikkus keskenduda presidendi teemal valimiskorra muutmisele.
Peaks tekkima läbipaistev ja aus konkurents ! Mitte et kui oled kellegi armuke või lellepoeg, siis oledki ametis igavesti .
vaata ajaloo poole