"Uus-Meremaal ei loe, kus sa elad, millise autoga sõidad, kes on sinu tuttavad, milline on sinu taust või tööalased tulevikuväljavaated. Kõlab loogiliselt? Minu jaoks ka. Aga… ometi olen ma siin olles ka paraja koguse pisaraid valanud," kirjutab hiljuti Uus-Meremaale kolinud eestlanna enda sisemistest heitlustest.
Tema sõnul kripeldab teda aeg-ajalt selline krõbedane, hapukas tunne, mis sisemiselt torgib teda kogu aeg midagi tegema ja mitte hetke nautima.
"Tööd on vaja otsida, blogipostitus vajab kirjutamist, raamatukogu tähtaeg läheneb, aga enamus raamatuid ootavad veel kapil oma järge, iga päev peaks vähemalt paar tunnikest väljas liikuma," kirjutab Kadi enda tunnetest. "Ja siis ma tuletan jälle endale meelde, et ma ju ei “pea” neid asju tegema."
Kuidas aga selliste mõttemaailma paradoksidega toime tulla ja kuidas vabaneda vanadest mõttemustritest, sellest kirjutab Kadi pikemalt enda blogis Estlanders SIIN!
Kommentaarid (0)