Terapeut annab vastuse - kuidas mõista surma ja toime tulla leinaga?

Kuidas toime tulla oma hirmudega?
Kõik, mida me kardame, võtab meilt jõudu. Ja mida rohkem on meil hirme, seda vähem on meil armastust. Kui me kardame otsa vaadata surmale, siis me kardame ka elada ja me ei elagi täiel rinnal. Vaadates otsa iseenda surmale, me vabastame tee elule, sest tihtipeale me ei ela ka oma elu. Kui selgub, et me ei ela oma saatust, siis me ei olegi elanud. Ainult siis, kui me oleme oma elu peremehed ja ei karda, võime me julgemalt teha teatud samme ja otsuseid.

Surm on teema, millest Eestis ei räägita. Miks?
Meie kultuuris on see tabu ja seetõttu on inimestel tihtipeale liigsed hirmud. Igalühel on muidugi oma sakraalne arusaam surmast. Me ei tea ju lõpuni, mis see on. 

Kui me vaatame ükskõik millist Idamaa kultuuri, siis seal on surm täiesti teistmoodi vastu võetav. Kurosawal on film "Aprikoosiaed" ja seal on üks novell "Vesiveskite küla", soovitan kõigil internetist otsida.

Seal on nii vapustavalt hästi näidatud surmarituaal, see, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Kui ma Bali saarel puhkasin, nägin seal mitut surmaprotsessi. Kõik tulid rõõmsana, neil kõigil oli kaasas veepudel ja nad saatsid kõik rõõmsana inimese ära viimsele teekonnale. Kui me vaatame sügavalt enda sisse, siis keda me leiname? Me ei leina mitte seda inimest, kes läks ära, vaid seda, mis meil on puudu tänu sellele, et ta läks ära.

Mis on lein ja kuidas sellega toime tulla?
See on pikk protsess, kestab aastaid ja seal on teatud etapid, mida inimene peab läbima. Väga kahju, et me jääme sinna kinni, sest nagu meie kultuuris puudub arusaamine surmast, nii puudub meil ka õige arusaamine leinaprotsessist. Meie ajal on inimene tihti jäänud üksi ja kultuur ka kahjuks ei toeta.

Pikemalt elust, surmast ja leinast ning hakkamasaamisest räägib Maire Taska Taevas ja Maa keskuses kursusel "Surm kui elujõud".