Kertu Moppel maandab "Padjaklubi" ja teatritöö pingeid Internetis kassipilte vaadates

Sari «Padjaklubi» on aga vaid üks osa Kertu Moppeli töödest ja tegemistest. Kertu jaoks pole näitlemine, lavastamine ja kirjutamine sugugi ainsad kultuurivaldkonna väljundid. Nii jõudis ta enne lavakasse astumist kaks aastat Tartu Ülikoolis maalikunsti erialal õppida ja maaliks praegugi, kui ainult võimalust oleks. «Mul lihtsalt pole kohta, kus seda teha. Kui oma toas õlivärvidega midagi teha, on see umbes sama, kui panna kilekott pähe ja kallata sinna kummiliimi. Muidu maaliksin hea meelega.»

Erinevate aladega tegelemises ei näe ta midagi erakordset. «Inimene, kes ise otseselt kultuuriga ei tegele, käib ju ka teatris, kinos, näitustel ja kuulab muusikat. Ta võib neist valdkondadest väga palju teada ja hinnata nii head muusikat kui ka näitlemist. Miks siis ei peaks võimalik olema seda kõike ise teha? Mõtlen, et ma siis teen kõike natuke ja arenen ajaga. Äkki siis saan milleski ka päriselt väga heaks ...» Muide, lavakasse ta pärast gümnaasiumi lõppu kohe proovima ei läinudki. «Ma vist natuke kartsin, et ei saa sisse ja mis ma ikka lähen. Kaugel ka − Tartust pikk maa minna,» muigab naine.

Kaks aastat hiljem läks ta siiski proovima. «See oli profülaktika mõttes, et vanamutina kibestumist vältida. Mõtlesin, et kui nüüd ei lähe, siis äkki jään pärast eluks ajaks mõtlema, et ehk oleks siiski võinud ka minust näitleja saada…» Edasine on juba teada.

Näitlejaks Kertu sai, lavastajana on ta pälvinud kriitikute poolehoiu. Ühesõnaga − teater tõmbas ta enesesse. «Mäletan, kuidas üks õppejõud rääkis, et teater on nagu narkootikumid − see on nagu mürk, mida ei saa kehast välja. Kui juba korra oled hakanud sellega tegelema, on lahti saada raske. Koolis tekitatakse kiiresti tunne, et teater ongi kõige ägedam asi maailmas,» räägib ta õpingutega kaasnevast täielikust pühendumisest. «Ka need inimesed, kellel ei hakka teatris hästi minema ja kellele ei pakuta suuri rolle, ei kipu sealt ära minema. Teatrimaailm hoiab väga kokku.»

Elu seriaalis

Kertu elu ei piirdu aga sugugi teatriga. Kuigi reklaame ja muid haltuurasid pole Kertu kuigivõrd teinud, on temalegi toonud suurema tuntuse seriaal. Just seriaalinäitlejatest saavad paratamatult need näod, keda terve Eesti tunneb. Väiksemates kohtades, kus teatrisse minna on keeruline, jõuavad needsamad näitlejad just nõnda tee inimese elutuppa – teleri kaudu. Kui nii mõnegi näitleja jaoks on seriaalituntus kurnavaks muutunud, on Kertu jaoks senised kokkupuuted fännidega olnud peaaegu eranditult meeldivad.

««Padjaklubil» on väga palju noori fänne, aga mul pole siiani nendega ühtki probleemi tekkinud. Need noored, kes on tänaval autogrammi küsima tulnud ja tahtnud pilti teha, on olnud väga viisakad ja armsad. Mõtlen, et ehk on see natuke ka sellepärast, et mängin pisut halba tegelast, kellele nii palju ligi ei julgeta tulla.» Nii on ta täheldanud, et mõnigi kord arvavad inimesed, et seriaalitegelane ja näitleja on sisuliselt sama inimene − lihtsalt eraelus on passis teine nimi. «Kui ma mõne uue inimesega tutvun ja temaga viis minutit räägin ning selle aja jooksul ma ei karju ta peale ega vingu ning võib-olla isegi naeratan, siis umbes poole tunni pärast öeldakse: «Issand, sa oled nii normaalne inimene.» Saan tänu sarjale kõiki positiivselt üllatada,» naerab seriaalitäht.

Tuntusega kaasneb ka üksjagu Facebooki-sõbrakutseid võõrastelt inimestelt, ent selles võrgustikus on Kertul vaid inimesed, keda ta isiklikult tunneb. Ja põhjus on lihtne: «See on veider, kui näed kuskil Facebooki seinal inimese eraelu, keda sa elus kohanud ei ole.» Väga lõbusaks peab ta seda, kui keegi teda tänaval ilmselt isegi aru saamata pikalt vaatama jääb. Nii on poeski veidraid seiku ette tulnud. «Ükskord oli müüja juba kaubad läbi lasknud, kui mina avastasin, et kaardil pole raha. Hakkasin vabandama, pakkusin, et viin äkki kaubad tagasi. Müüja aga tundis mu sel hetkel ära, jäi, suu ammuli, vaatama, tardus täielikult ega reageerinud ühelegi mu lausele. Lõin lõpuks käega, jätsin asjad sinna ja kõndisin välja. Aga enne, kui ta mulle otsa polnud vaadanud, oli tal kõik hästi!» muigab Kertu. «Padjaklubi» tegijatest said kiiresti sõbrannad «Padjaklubi» stsenaristid on vahetunud, ent jäänud on põhimõte: improviseerimine on alati hea.

Kertu selgitab, et neil on luba või pigem isegi karm soovitus ise tekste mugandada, kui näiteks mõni hea nali pähe turgatab. «See on väga hea, sest asja mõte ongi olla võimalikult kõnekeelne ja elus. Näitlemisstiil on ka selline, et ei tohi olla, harjavars perses. Oih, nii vist ei tohi öelda… Tähendab, eesmärk on olla orgaaniline, vastupidiselt mõnele Eesti sarjale, kus on tunda, et iga lause tuleb kirjaniku sulest ja mõni tekstijupp meenutab Tammsaaret.»

Hooaja jooksul on neil ligikaudu 30 võttepäeva, mille jooksul veedetakse aega ninapidi koos ja Kertu nendib, et sel hetkel ongi näitlejad ja võttegrupp sisuliselt tema parimad sõbrad. See on ka põhjus, miks ta valib alati väga põhjalikult inimesi, kellega koostööd teha. «Kui oled proovis või võttel, polegi midagi muud põhimõtteliselt aega teha. Kõige lähemad inimesed on alati need, kellega koos ma neid asju teen. Ka «Padjaklubi» võtetel veedame tohutult aega koos ühtede ja samade inimestega ning räägime võttepausidel kõigest.» See, kui kiiresti neli «Padjaklubi» tüdrukut omavahel klappima hakkasid, tuli neile eneselegi ootamatult − on nad ju väga erineva iseloomu ja taustaga inimesed.

«Olime pärast paari esimest päeva ise ka üllatunud, et mis toimub, nii lõbus on kogu aeg! Aga see erinevus ongi sarja tugevus. Kui me vahepeal väljas käime või hooaja lõpupeol oleme, on meil tohutult kihvt – mitte ainult tüdrukute, vaid terve võttegrupiga.»

Kassid Žižek ja Sirje

Kertul on kaks kassi. «Ema juures Tartus on mul voodike ja kass − tema nimi on Žižek. Tallinnas on teine kass, Sirje. Tema saamise lugu oli selline, et ühele Pärnust pärit kassile oli tarvis hoiukodu. Ütlesin siis, et võin ta paariks nädalaks võtta, pärast seda annan ära. Aga päris ma andsingi!» Kui kass Žižeki nimi viitab filosoof Slavoj Žižekile, siis kust tuli nimi Sirje? «Sest ta näeb välja nagu mutt!» teatab Kertu. Muide, Sirje tarbeks on naisel igaks juhuks ka operatsioonifond. Kunagi ei tea, milline haigus võib looma ootamatul hetkel tabada.

Kui aga näitlejalt ääri-veeri uurida klassikalisel teemal, et kas ta ka pere loomisele on mõelnud, ei ütle ta esialgu midagi. Ja arvab siis muiates, et kui bioloogiline kell on see, kui näed tänaval beebit ja tahad ta ära varastada, sest ta on nii nunnu, siis sellisel juhul see kell veel tiksuma hakanud pole. «Beebid on väga sümpaatsed, andke ainult ette, ma võin nendega tegeleda, aga ma ei tunne, et ise neid veel saama peaks. Või ütleme siis nii, et pere loomisele olen mõelnud, aga mõtted pole realiseerunud,» nendib ta diplomaatiliselt.

Kas ta end emana ette kujutaks?

«Muidugi ma kujutan end emana ette, aga samas − ma suudan end ette kujutada väga paljudes rollides, muu hulgas lotomiljonärina. Aga kui neid asju pole juhtunud, siis ei ole.» Ja lõpetuseks Muide, praegu on Kertu enesele seadnud hoopis ühe isemoodi ülesande. «Ma kavatsen aasta otsa vastu pidada ilma teatris käimata,» teatab ta. Lavastaja leiab, et aeg-ajalt on teatrist distantseerumine väga oluline, et mitte ainult ühte valdkonda kinni jääda. «Okei, ühel etendusel käisin, aga see oli muusikalavastus, nii et äkki see ei lähe arvesse…»

Lugu Kertu Moppeliga ilmus Naistelehes esmakordselt 11. novembril 2015.

Et kõik sama põnevad intervjuud sinuni esimesena jõuaksid, telli Naistelehe ajakiri siit - ajakirjad24.ee/naisteleht.

Naistelehe värsket numbrit loe digiajakirjast digi.naisteleht.ee!

Kasuta perepaketi võimalust! Perepakett annab Sulle ja veel neljale pereliikmele ligipääsu Eesti suurematele nädala- ja päevalehtedele ning ajakirja sisule (sh Delfi tasulisele sisule). Iga pereliige saab valida endale huvipakkuvamad väljaanded ja lugeda neid igas kohas, igast seadmest. Perepakett asub siin: www.perepakett.ee