Karl-Erik Taukar räägib avameelselt enda elu tähtsaimatest inimestest

Lugu ilmus Naistelehes esmakordselt 8. oktoobril 2015.

Taukar on väga mõjutatav. Nii vähemalt ütleb ta ise. Aga ärge arvake, et seda suudab teha ükskõik kes – ei. Tema mõjutajad on lähemal kui ta riided. Nad pesitsevad Karli südames. «Minu perering.»

Karl-Erik Taukar sai üldsusele tuttavaks neli aastat tagasi, kui noormees astus üles saates «Eesti otsib superstaari». Tema küll võistlussaatest krooniga ei lahkunud, aga sellest polnud midagi, sest pehmehäälne kena poiss sai sealt tuule tiibadesse ning kaksteist kuud hiljem valisid Raadio 2 kuulajad ta aasta uueks tulijaks. Karli ennast pole kiire edu uhkeks teinud. Tema viskab ikka nalja ja on kõigiga viisakas ning sõbralik. «Nagu õpetasid mulle mu vanemad ja vanavanemad,» avaldab ta.

Armsad vanemad

Muusiku suurimad mõjutajad on olnud tema vanemad, kinnitab ta isegi. «Nemad on andnud mulle selle baasi, mis mind elus edasi on viinud,» ütleb noormees.

Tema vanemad lahutasid siis, kui ta oli vaid poolteist aastat vana. Poeg ei heida vanematele midagi ette. Küllap pidi siis nii minema ja vägisi ikka koos elada ei saa. Mine tea, milline oleks olnud Karli lapsepõlv siis, kui vanemad poleks lahutanud. Äkki veelgi lillelisem, kui see niigi oli? Aga teada on, et «oleks» on paha poiss ning Karlist on kõigest hoolimata kasvanud viks ja viisakas noormees. «Julgus lahutada on suur asi. Paljud elavad koos, sest kardavad üksi jääda. Mina olen ema-isa lahutusest nüüd tagantjärele õppinud seda, et see pole maailma lõpp. Lapsed on sitked tegelased, mina ka. Ja oma õppetunnid sain ma juba varakult kätte,» räägib ta.

Laulja ise suhtub pereloomise mõttesse tõsiselt ja arvab, et iga asi peaks tulema omal ajal. «Üldse peaksid kõik inimesed laste saamisse hoopis tõsisemalt suhtuma. Mitte et ma tahaksin, et meil vähem lapsi sünniks, aga nad peaksid olema väga tahetud ja armastatud,» avaldab Karl-Erik, kes oli oma vanematele väga armastatud ja oodatud laps. Muusik räägib, kuidas tal on jäänud mulje, et mõni inimene suhtub laste saamisse kui karjäärivalikusse.

«Lapsi ei peaks tehtama abielu päästmiseks, mõelge, millise vastutuse te sellele väikesele tegelasele panete,» avaldab mees arvamust. Karli isa Andres elab nüüd Tallinnas ja ema Karin Soomes. «Ma ise olen selline kahe äärmuse inimene: kord tahan päris maale, aga kui olen seal umbes neli päeva olnud, kipun juba linna tagasi. Ja siis tahan jälle linnast maale ära,» naerab noormees.

Vend on suurimaks eeskujuks

Just pereringist on pärit ka Taukari lapsepõlve suurim mõjutaja ja mitmeski mõttes eeskuju — vend Indrek. «Ta on minust üheksa aastat vanem. Ma tahtsin ikka kaua aega olla just selline, nagu on mu vanem vend,» meenutab Karl. Ja miks? Ikka seetõttu, et tollal üheksateistaastane Indrek elas juba oma elu, ajas äri hiinlastega ja vabal ajal pidutses. «Ta tegi äri, vahendas Hiinast igasugust kaupa siia. Ta elas kõige paremas mõttes noore inimese elu. Ma mõtlesin alati, et kurat, on ikka elu,» naerab laulja nüüd.

Väike vend üritas end ikka vanema venna tegemistele kaasa sebida, aga Indrek raputas ta rahulikult maha. Karl ja Indrek pole välimuselt üldse sarnased, aga vaat iseloomu poolest on vennad vahel isegi õõvastavalt ühesugused. «Näiteks on meil mõlemal komme võtta asju isiklikult. See on väga väsitav omadus,» tunnistab Karl. Noormehed ei solvu võõraste inimeste sõnade peale, küll aga lähevad hinge oma inimeste kriitika ja sõnad. Õnneks ei pea kumbki vend pikka viha ja pigem võtavad kriitikast lõpptulemusena ikkagi õppust. «Indrek on otsekohene, ta kuulab rahulikult ära ja siis ütleb, mis ta asjast arvab, otse ja ilustamata,» räägib muusik.

Loomulikult pole kaks suure vanusevahega venda lõpuni sarnased. «Meie erinevus on näiteks see, et minul pole üldse ärivaistu. Indrek on lõpetanud Tallinna muusikakooli trummierialal, ta on väga musikaalne, aga see pole tema kutsumus,» kirjeldab Karl. Rohkem kui vanemad ongi Karli muusikalist maitset mõjutanud vend. «Tema oli veendunud house-muusika fänn. Nii ka mina. Isegi täna hommikul kuulasin kahte vana lugu,» ütleb noormees.

Karli isa Andres kuulas rohkem bluusi ja rokki. «Näiteks Ultima Thulet. Nende albumeid kuulan ka mina tänaseni. Alles hiljuti märkasin, et ühel plaadil on erakordne trummi-sound, Toomas Rull mängis.» Aga ema lemmikuid ta päris iga päev ei kuula. «Emale meeldis vanasti väga Heidy Tamme,» annab laulja aimu.

Ema suunas muusikasse. Või siiski mitte?

Karl mäletab tänase päevani, kuidas ta elas koos koorijuhist ja klaveriõpetajast ema Karini ning vennaga Viljandis kahetoalises korteris. Ühes toas elasid poisid ja teises ema. «Emal oli oma toas klaver ja ta andis klaveritunde,» meenutab poeg. Alati, kui keegi tundi tuli, ei tohtinud poisid teisest toast segama tulla. «Vahel ajas ikka täitsa vihaseks — telekast tuli parasjagu «A-rühm» või «Knight Rider», aga ma lihtsalt ei saanud seda vaatama minna!» mäletab ta.

Pärast klaveritunde kutsus ema tihti ka väiksemat poega klaveri taha mängima ja laulma. «Ütles, et tule, laulame «Karu laulu ». Mulle see kohe üldse ei sobinud, ütlesin ikka kategoorilise «ei». Ema vist isegi solvus vahel veidi,» räägib muusik. Aga tänase laulja õnneks ei sundinud ema teda millekski, ei pannud isegi mitte muusikakooli. «Olen talle selle eest väga tänulik, et ta mind ei sundinud, » lausub Karl.

Kui aga poiss Tallinnasse isa juurde kolis, astus ta Tallinna 21. Keskkooli Lydia Rahula juhitud poistekoori. «Usun, et emal on hea meel, et teen seda, mida naudin. Eks ta teab ise ka, et see amet pole meelakkumine, ja pigem uurib, kas ma ikka vahel puhata ka saan,» ütleb noormees.

Vanavanemate tarkus

Tänapäeva mõistes on Karl isegi veidi vanamoodsalt viisakas. Ja me ei räägi siin tervitamisest ja vanematele inimestele istekoha pakkumisest, see niikuinii. Aga tema kõne- ja kehakeel jääb viisakaks ka sellises olukorras, kus mõnel teisel kops üle maksa viskaks.

«Minusse on õnnestunud juurutada tugev annus austust. Ma olen kasvades kõrvalt näinud, kuidas mu vanavanemad ka tõeliste mölakatega rahulikuks ja viisakaks suutsid jääda,» lausub Karl-Erik. Noormees tunnistab, et ehk oleks lihtsam elada põhimõttega «otse, mõtlemata ja näkku», aga temal on viisakus juba lapsest saati sügaval sees. «Kui mul vahel selline tahtmine tekib, mõtlengi oma vanavanemate peale. Nad jäid alati ja igas olukorras viisakaks,» kiidab lapselaps. Suurte kiidusõnadega austab muusik kõiki nelja vanavanemat, kellest on praeguseks järel kolm.

Karli isapoolsed vanaema ja -isa, kes lahkus siit ilmast poolteist aastat tagasi, elasid aastaid Kohtla-Järvel. Noormehe sõnul on nemad veidi konservatiivsemad kui teise poole vanavanemad. Neil oli keerulisem elu, aga nemadki on soojad ja armsad. «Minu vanavanaisa Karl, tema järgi sain ma oma esimese nime, pandi vangi, sest oli eestimeelne. Tema poeg Heino, minu vanaisa, visati seetõttu välja tehnikaülikoolist ja ta suunati Kohtla-Järvele nagu asumisele,» selgitab laulja.

Pojapoja sõnul oleks olnud vanaisal kõvasti põhjust ksenofoobiaks, kuid ometi oli ta viisakas ja austas kõiki oma naabreid. «Ükskõik mis rahvusest inimesed tema aiale või majauksele koputasid ja abi küsisid, said nad seda ja neisse suhtuti väga viisakalt,» räägib Karl. Vanaisa Heino oli tema sõnul suur jutuvestja. «Mõtlen tema lugude peale siiani. Ma väga igatsen ta järele.» Tähtis inimene on Karli jaoks ka ta 77aastane vanaema Helga.

«Oh, tema võtab elu kohe mõnuga. Ta on kõige lahedamat elu elav inimene meie suguvõsas,» kiidab tütrepoeg. «Vanaema ja vanaisa on juba aastaid lahus ning vanaemal on uus abikaasa, keda me kutsume Taaduks. Aga vanaema-vanaisa saavad omavahel endiselt väga hästi läbi, samuti Taadu ja vanaisa,» kiidab Karl.

Ükskõikse noormehe muutja

Karl-Erik on alati väga stiilne ja maitsekas välja näinud. «Nooremana ei mõelnud ta oma välimusele suurt üldse. Mul oli loogiline järjestus ja kogus riideid, millega koolis käisin. Ja ma olin väga rahul,» räägib ta. Aktuste jaoks oli poisil aga ka ülikond — esimese ostis ema, järgmise juba valis ta isaga Tallinna Kaubamaja meesteosakonnast. «Olin käsitlematu. Isa lausa sundis mind poodi minema, mina oleksin südamerahuga vanade riietega edasi käinud,» naerab ta. Karl lobises pigem müüjatega, kui valis ja proovis riideid. «See komme on mul siiamaani, et lobisen müüjatega,» tunnistab noormees.

Kuid juba mõni aasta on noor muusik pidanud töö ja tuntuse tõttu oma välimusele rohkem tähelepanu pöörama. «Mul on sõber Kenneth Bärlin, kelle maitset usaldan iga kell. Tema on mu välimust kõvasti muutnud,» kiidab Karl. Sõber Kenneth on suutnud lauljale selga meelitada ka seesuguseid rõivaid, mis Karlis endas esiti suuri kõhklusi on tekitanud. «Eelistan kanda kitsaid pükse, aga tema soovitas panna fotosessioonil jalga hoopis laiad püksid. Väga lahedad olid,» toob ta näite.

Üllatunud ja üllatav Tõnis Mägi

Karli on üsna raske endast välja viia või solvata. Teda ei haavanud ka saate «Eesti otsib superstaari» žüriiliikme Rein Rannapi sõnad, et tema enam Karl-Erikut laval laulmas kuulda ei taha. «Oh ei. Mind see ei solvanud, kuigi mõni küsis küll pärast, et kuidas ma end tunnen,» naerab laulja. Kuid tema südamesse ja hinge läks üks teine vanameister. «Ma mängisin saates «Su nägu kõlab tuttavalt» Freddie Mercurit ja koos Hanna-Liina Võsaga, kes mängis Montserrat Caballe’d, esitasime lugu «Barcelona»,» alustab Karl. Esinemise ajal jooksis muusik Tõnis Mägi lava taha ja kutsus kõiki Karli esitust vaatama.

«Ärge istuge siin, tulge vaatama, mida see vend laval teeb,» oli ta hüüdnud, rääkisid mulle grimeerijad pärast,» rõõmustab Karl. Vanameister ütles noorele kolleegile hiljem ka otse, mis ta asjast arvas. «Ta ütles mulle, et mu esinemine ajas tal ihukarvad püsti, et mul on võimas tulevik ees,» meenutab noormees.

Tal endal ajasid Tõnis Mäe sõnad muidugi ka ihukarvad püsti, aga veidi hiljem, siis kui need Karlile kohale jõudsid. «Olin pikalt pahviks löödud. See oli väga lahe, et ta tuli seda mulle ka otse ütlema.»