ÜHE VUNTSI LUGU: telemees Kaidor Kahar harrastab habemeajamissalongi-turismi (3)

Vuntside kasvatamiseni jõudis saatejuht ja režissöör Kaidor Kahar umbes viis aastat tagasi ja seda muuhulgas osalt vuntsikandjaist esivanemate eeskujul. Kuigi Kahar meenutab nüüd, et ta nüüdseks meie seast lahkunud isa võis tegelikult ka hoopis ise pojast šnitti võtta. Igatahes lahkus mees sügisel enam-vähem puhta näoga teleekraanilt ja naasis kevadel juba vuntsikandjana. Ta pelgas, et saatemeeskond käsib need maha ajada, kuid seda siiski ei juhtunud ning täna teab Eesti rahvas Kaidor Kaharit kui ühe uhkeima vuntsipaari omanikku. Umbes mullu, pärast üht Pariisi reisi, otsustas Kahar ka habeme kasvama jätta ning nüüd mõjub ta juba lausa musketärina.

Ent juba umbes seitse aastat tagasi sattus toona vahelduva eduga puhtaksraseeritud Kahar reisil ühte asutusse, mis äratas tema huvi nii nende asutuste kui ka kogu selle valdkonna vastu laiemalt. Habemeajamissalongi ehk barbershopi.

"Käisin Portugalis ja reisil oli kole pikk habe kasvanud ja mõtlesin, et peaks selle maha ajama," meenutas Kahar. "Siis leidsin, et miks mitte kohalikku habemeajajat kasutada."

Omajagu nalja sai juba kohalikelt habemeajamisalongi kohta küsimisega. Kahar ja tema sõbrad arvasid, et ju see sõna ka portugali keeles midagi barberi-laadset on ja kohalikud reageerisid pärimisele arusaavalt: "Aa, barbarian". Ehk siis sõnaga, mis inglise keeli hoopiski barbarile viitab.

Lõpuks ühte salongi – milliseid muide olla Portugalis üsna palju – kohale jõudes selgus, et habet aetakse seal esivanemate kombel üliterava habemeajamisnoaga. Ja algselt salongis avanenud pilt oli Kahari jaoks kaunis hirmutav.

"Seal oli umbes tuhandeaastane või vähemalt 80-aastane habemeajaja, vana halli peaga mees," kirjeldas saatejuht. "Enne mind avanes selline pilt, et mingid nooremad tüübid vedasid oma vanaisa habemeajaja juurde. See oli nagu osa sellest kultuurist. Oli näha, et see iidne tüüp on tõenäoliselt umbes 60 aastat käinud sellesama habemeajaja juures ja siis nüüd ta on juba nii vana, et ise käia ei saa ja lapselapsed või lapsed vedasid ta sinna kohale. Aga ma vaatasin, et sellel habemeajajal, kes oli umbes sama vana, käsi ei värisenud! Käsi oli sirge nagu lood!"

"Ja siis oli lõpuks minu kord," meenutas Kahar oma judinaid tekitavat kogemust. "See tunne, kui pead usaldama mingisuguse võõra inimese noaga oma kaela kallaline – see oli päris hirmus. Võõras koht, keegi ei saanud ühestki sõnast aru, õnneks oli lihtsalt clean shave (puhtaksraseerimine – toim). Lisaks mõte, et kas see nuga on ikka puhas või ma saan siit mingi kuradi hepatiidi ... Aga midagi sellist ei juhtunud ja see oligi nagu murranguline hetk. Pärast seda mõtlesin, et tahaks veel ja veel. Ja ma jäingi käima."

Sarnase kogemuse sai Kahar habemeajamissalongist ka Hispaanias. Ta soovitab vaadata YouTube'ist Eddie Murphy filmi "Coming to America" (meil tuntud kui pühadeaegne teletüütus "Prints Zamundast") habemeajamissalongistseene. Kahar kinnitab, et üsna täpselt samasugused vanade toolidega vana kooli habemeajamissalongid ongi ka Portugalis ja Hispaanias.

Hispaanias kasvas Kaidor Kahari lugupidamine kogenud habemeajajate professionaalsuse ja metoodika vastu veelgi. Esmalt pandi näole nahka pehmendavad kuumad rätikud, seejärel võiti nägu õliga ja seejärel eemaldati habe vilunult nahka pöidlaga pingutades. Tulemus oli kliendi sõnul ülipuhas ja ülimõnus ja temas tärkas mõte isegi habemeajamisnoa kompleks hankida ja seda kasutama hakata. Mehe sõbrad aga ei julgenud salongi sissegi minna, vaid vahtisid akna taga ja tegid pilte.

"Inglismaal käis see kõik väga kiirelt," kirjeldas Kahar sealse habemeajamissalongi külastamise kogemust. "Meile on tohutu eksootika, et keegi ajab sul noaga habet, aga Inglismaal oli see väga tavaline, protseduur maksis vist 8 naela ehk lõunasöögi hinna ja ei olnud midagi eksootilist. Umbes nii, et hüppad saapapuhastaja juurde, ta viksib su saapad ära ja sa jalutad edasi." 

Viimati külastas Kaidor Kahar habemeajamissalongi Prantsusmaal ja seal osutus keelebarjäär senisest ehmatavamaks. Mees kandis juba oma uhkeid suuri vuntse ja pelgas, et tema jutust mitte ühtki sõna aru saav habemeajaja aastaid kasvatatud uhkuse eksikombel maha lõikab. Seda siiski ei juhtunud, kuna õnnestus leida üks teine salongikülastaja, kes Kaharile ja habemeajajale tõlgiks hakkas. Pariisi reisi järel hakkas mees lisaks vuntsidele ka habet kasvatama. 

Proffide juures tasub käia

"Tegelikult peaks ikkagi iga endast lugupidav habemekandja vahel käima habemeajaja juures," leiab ajakirjanik, peatselt "Eesti parimas koolikokas" ekraanile astuv ja "Eesti TOP7-s" jätkav tuntud vunts. "See on nagu juuksur. Isegi kui sa oma igapäevaselt oma habet ja vuntsi kärbid ise, siis need on ikkagi inimesed, kes on seda aastaid teinud, kui sa satud mõne sellise koha peale."

Kodumaal on Kahari sõnul üks häid kohti Tallinnas Pirita teel asuv Chop-Chopi meeste juuksuri- ja habemeajamissalong. Tulemus on seal väga hea ja töö põhjalik. Võib-olla veidi liigagi põhjalik, sest umbes viies riigis selliseid salonge väisanud mehe hinnangul tehakse sama asja mitmel pool mujal mõnevõrra kiiremini. Siiski käiks ta selles venelaste peetavas asutuses sageminigi – kui see rohkem tema liikumisteedele jääks.

Aga igapäevase vuntsihoolduse teeb mees mõistagi ise. Rulle ta ööseks vuntsidesse ei kruti ja mingeid vorme vuntsikeeru hoidmiseks ei kasuta. Hommikul sätib ta need spetsiaalse vahaga kenasti soengusse ning päeva jooksul käib vahepeal vurrudest kammiga läbi – kamm on tal pidevalt taskus.

"Mul on lihtsalt see töö eripära, et pean vaatama, et kui kuskil kaamera ees olen, et see oleks okei," tõdeb telesaatejuht. "Sest see on umbes sama nagu soeng – et kas sul on juuksed sassis või ei ole. Vunts tuleb ikka vahepeal korda tõmmata, sest see kipub väga kergelt üsna rõvedaks minema, kui sa ei jälgi. Aga see käib nagu muuhulgas, ma ei võta endale mingit vahepausi selleks. Praegugi: olen autos, vaatan peeglisse, kergelt toimetan ja ongi kõik."

Barbershopid kui hobi

"Tundub vist küll..." jääb Kaidor Kahar mõtlema, kui temalt küsida, kas erinevates riikides erinevate habemeajamissalongidega tutvumine on kujunenud tema jaoks omamoodi hobiks. "Vist viies riigis olen käinud. See on tore võimalus sinna kultuuri korraks sisse minna, see ei ole nagu turisti värk. Kindlasti ka väldin selliseid peeni ja fancy'sid kohti. Pigem niisugune suvaline nurgapealne."

Muide, habemeajamissalongi tunneb Kaidor Kahari sõnul sageli hästi ära sildi järgi: tegu on keerleva märgiga, mille peal sinine ja valge triip.

Kahar on aktiivne purjetaja ning hiljuti viibis ta selle hobiga seoses pikalt Soomes. Seal jäi tal kohalik habemeajamissalong väisamata, kuna ta ei tea Helsingis ühtegi. Näiteks Kanadas leidis ta salongi küll üles, kuid jättis selle külastamata, kuna see oli meeletult kallis.

Märksa odavam – ja kindlasti meeldejäävamaid – oli barbershopi külastus aga Tšehhis.

"Neist kohtadest, kus käinud olen, oli Tšehhis kõige ägedam," tõdes Kahar. "Hind oli Eesti rahas umbes 20 eurot. Kohe sisse ei saanud astuda, pidi aja kinni panema. Koht oli nagu vanas heas Inglise stiilis ehk tammepuu ja meenutas natuke Scotland Yardi interjööri. Sain aja poole 11-ks hommikul ja kui kohale jõudsin, siis nad küsisid mu käest esimese asjana, et mida te oma habemeajamise kõrvale soovite, kas viskit või siis kanget kohvi. Mõtlesin, et kuna mul on puhkus, siis võiksin endale lubada ühe klaasikese viskit. Ma ei olnud kunagi varem niimoodi hommikul viskit joonud, aga see oli väga huvitav. Kohe leiti ka inglise keelt kõnelev inimene, kes tõlkis minu soovid habemeajajale. Kuumad rätikud näole, nahk soojaks – nagu näospaa on heas habemeajamissalongis käimine. See on väga mõnus!"