Millist Eesti õlut Merkelile pakkuda? (38)

Merkel on õllesõber. Mullu, enne G7 tippkohtumist võõrustas Merkel teiste hulgas ka USA presidenti Barack Obamat. Istuti pikal pingil, pakuti kohalikke vorstikesi ja kringlit, taustal puhuti alpisarvi. Kell 11 ennelõunal nauditi kõige selle juures õlutki.

Kuigi kohalik farmer kinnitas siis ajalehele Telegraph, et tegu oli alkoholivaba õllega, kinnitas Victoria Schubert pruulikojast, mis sellist õlut valmistab, ajalehele Guardian, et president ja Merkel jõid päris asja, nagu traditsionaalsed Baieri kombed ette näevad.

Ka leidis liidukantsler veebruaris hetke, et traditsioonilise tuhkapäeva kohtumisel värskendav pint teha.

Sakslaste õllemaitse varieerub päris palju: kes on peavoolu märjukese sõbrad või piirkondliku eripära maitsjad. Ja piirkondlikud õlled on omakorda küllaltki erinevad.

Merkel, naisterahvana, võiks olla nisuõlle sõber. Sellega on ta ka piltidele jäänud.

Saksa stiili nisuõlu tähendab seda, et tegu puhtalt nisuga, ilma lisanditeta. Hägune jook. Belglased ja Madalmaad lisavad metsikuid apelsine ja koriandrit, aga see pole enam Saksa maitsele, enamasti. Kuigi väikepruulid eksperimenteerivad igasuguste lisanditega.

Eestis teeb sellist õlut Vormsi Õlu nime all Linalakk. On Baieri stiilis nisurüübe. Ka Saku teeb Reinheitsgeboti järgi nisuõlut. Reinheitsgebot on 16. sajandil Baierimaal vastuvõetud õlle puhtuse seadus. Väärikas rüübe, mida Merkelile pakkuda.

Teine suures plaanis sakslaste lemmik on märzenid: vasekarva ja kergelt karamellilise maitsega. Peenem rahvas armastab öelda, et merevaigu värvi. Seda pakub A. Le Coq.

Saksamaal tehakse veel ka suitsuõlut (rauchbier), mida asjatundjad nimetavad vanakooliks. Linnased kuivatatakse nii, et neist lastakse toss läbi. Sellist õlut teeb Lehe pruulikoda. Kasutavad muide Eestis suitsetatud linnaseid.

Prosit! Angela Merkel.