Birgit Õigemeel: "Kasvatan last sisetunde, mitte raamatu järgi." (1)

Esimest korda oli ta lapsest eemal siis, kui toimus saate «Laula mu laulu» nädalane võtteperiood. «Mulle oli see tunduvalt raskem kui lapsele. Temal oli põnev, sai olla isa ja tädiga ning vanaemad aitasid hoida,» muheleb lauljanna, keda elukaaslane Indrek Laitses, kus võtted toimusid, siiski mõne korra koos pojaga üllatamas käis. «Suutsime kohtumised majandada lõunasöögiaega või kui teistel olid proovid. Siis tšillisime ja mõnulesime koos,» räägib Birgit.

«Simeon hakkas aastaseks saama ja mulle tundus esmakordselt, et ehk on käes aeg, kui julgen juba lapsest ka eemal olla. Varasemalt oleme teda vaid ühel korral ööseks hoida jätnud,» märgib noor ema, kellel lapsehoidjatest puudust pole — ka tema noorem õde Kairi kolis Tallinnasse ning õhtuti on tihti vabad ka Birgiti ja Indreku ema. Sel laulusaatenädalal otsustas perepea Indrek aga vapralt ise Simeonile nii emme kui ka issi eest olla.

«Kui nad mulle külla tulid, paistis Indrek näost ikka päris väsinud. Ta ka ise tunnistas, et Simeoniga tegelemine on kõige raskem töö! Sa annad talle süüa, mängid temaga, järgmisel hetkel pead juba järgmist sööki tegema, siis pesed, vahetad mähkmeid ja jälle mängid ... Aeg lendab ruttu ning energiat kulub palju,» teab Birgit.

«Nüüd, kui kuhugi minema pean, näiteks Tartusse muusikaliproovi, üritan kõik neile valmis panna. Ja seletan igaks juhuks mitu korda, mida kõike tegema peab. Siis ütleb Indrek: «Ma olin temaga nädal aega koos, ma saan väga hästi hakkama, kõik on okei!» Muidugi teab lauljanna ise ka, et tema «mehed» saavad hakkama, aga no natuke kripeldab ju ikka! Birgit on rõõmuga tähele pannud, et tänapäeva isad tahavadki lastekasvatamises rohkem kaasa lüüa. «Mõlemad teeme tööd ning meil pole kodus eraldi naiste- ja meestetöid. Teeb see, kellel parasjagu rohkem aega on,» on nemadki igati kaasaegsed. Küll aga teab Birgit, et temal vahetas omal ajal mähkmeid ikka ainult ema. «Siis oli teine aeg — isad käisid tööl, emad kasvatasid lapsi. Minu ema on öelnud, et tema küll ei mäleta, et isa oleks kunagi mähkmeid vahetanud. Eks tol ajal oli see protseduur ka keerulisem, nii et saame aru,» naerab ta.

Lapsega rääkimine tegi sünnituse kergemaks

Emainstinkti tajus Birgit endas juba 20aastaselt, kui hoidis vahel oma vanemate õdede Sigridi ja Reelika lapsi. «Armastus laste vastu on minus alati olemas olnud ning seepärast polnud mul hirme ka ise emaks saamise ees. See jutt, et lapseootele jäädes tekivad ka oskused iseenesest, on õige. Oma tutvusringkonnast ei tea ma ühtegi ema, kes poleks hakkama saanud.»

Ainuke hirm, mis esile kerkis, oli teadmatus, kuidas kõik võib minna. «Ükskõik kui palju loed ja ette valmistad, kulgeb sünnitus ikka omasoodu. Mäletan, kuidas ma ise rasedana kartsin, mis kõik võib juhtuda. Tean reaalseid juhtumeid oma tutvusringkonnast, kus on vajatud näiteks hingamisaparaadi abi — eks sellised lood ikka panevad mõtlema.»

Seepärast otsustas Birgit oma panuse anda patroonina SA TÜK Lastefondi ja Selga heategevuskampaaniasse, mis kogub raha just vastsündinute hingamisaparaadi soetamiseks. «Selliste tõsiste teemade peale hakkad mõtlema siis, kui lapseootele jääd. Minul läks õnneks kõik hästi, kuid paljudele on see aparaat elu ja surma küsimus, » mõtiskleb ta. Oma sünnituskogemust saab Birgit meenutada vaid hea sõnaga. «See on kirjeldamatu tunne, mida peab ise kogema! Kui laps kätele pandi, siis ma nagu ei mäletanudki enam aega, kui teda veel polnud — tema kohal olemisega harjud kohe ära. Tagantjärele mõeldes oli kogu sünnitus minu jaoks äge kogemus ja ma arvan, et me Indrekuga saime väga hästi hakkama.»

Birgit oli kuulnud, et kõige tõhusam valuvaigisti on rõõmutunne ja positiivne olek ning seda püüdis ta igati ka oma sünnituse ajal järgida. «Mäletan, kuidas ma sünnituse ajal mõttes lapsega rääkisin — et palun ürita mulle võimalikult vähe haiget teha ja teeme ikka koostööd.» See mõjus, sest Simeon sündis komplikatsioonideta ja kõigest seitsme tunniga. Aasta hiljem, kui põnn on saanud üheaastaseks, on ta emme meelest juba täitsa suur laps.

«Kõndis oma sünnipäeval ise ringi ja mängis teiste lastega, uskumatu, » ei suuda lauljanna aja kiiret lendu uskuda. Muide, kõndima hakkas Simeon täpselt oma ema sünnipäeval, 24. septembril! «Olime Horvaatias reisil ja seal tegigi ta oma elu esimesed kümme sammu. Ma poleks eales uskunud, et see midagi nii ägedat võib olla!» jagab naine vaimustust.

Stress tuli kallale

Birgit tunnistab, et siiski pole tema esimene aasta emarollis ka ainult roosamanna olnud. On olnud ka vähem lennukaid päevi. «Sellised ajad kestsid mul mõne nädala. Äkki tundus kogu mu elu minu jaoks väga igav. Käisin esinemas, kasvatasin last, käisime beebikoolis ja võimlemas, tegime mehega toredaid asju — aga mul oli ikka tunne, et see kõik pole minu jaoks piisav,» meenutab ta. «Siis arutasime Indrekuga, et mis see olla võiks, ning jõudsime järeldusele, et stress.»

Birgit tõdeb, et selline tühjus hinges tekkis asjaolust, et tal oli justkui kõik juba olemas, tekkis tunne, et nonii, ongi siis elus kõik tehtud-nähtud! «Kohe pärast lapse sündi tuli mul ju välja minu jaoks väga oluline plaat, enne seda käisin veel ka Eurovisioonil... Teatud mõttes olid kõik unistused juba täitunud. Kui siis laps ka käes oli ning kõik väga hästi, mõtlesingi, et mis edasi? Kuhu edasi? Mida mul veel oodata on?»

Nüüd mõistab lauljatar, et emaroll tähendab aina uut ja põnevat! «Nüüd tean juba oodata kõiki neid väikeseid rõõmuhetki, mis näitavad, kuidas laps kasvab ja areneb, midagi uut õpib — see on tohutult põnev aeg!»

Usaldab last, mitte raamatuid

Birgit uskus tegelikult kunagi, et emaks saamine muudab teda rohkem. Nüüd end kõrvalt analüüsida püüdes tundub ta endale aga ikka päris samasugune nagu ennegi. Lihtsalt tema elus on keegi veel, keda peab oma vajadustest ja soovidest ettepoole seadma. «Ma olen endiselt seesama noor inimene, kellel on nüüd lihtsalt ka väikene laps.

«Ma pole sihilikult tekitanud oma lapsele režiime, sest meil Indrekuga pole ju ka üheksast-viieni- elustiil. Ma usun, et igal lapsel on erinev elurütm ning samamoodi nagu ei saa raamatute järgi sünnitama minna, ei saa ka õpikute järgi last kasvatada. Kui Simeon sai 9kuuseks, kujunes tal välja hoopis talle sobiv režiim — ta läheb õhtul kell kümme magama ja ärkab hommikul kell üheksa. Päeval magab ka muidugi kaks korda.

Birgit ei salga, et sellise elukorralduse eest on ta teiste emmede käest saanud ka hurjutada ning seetõttu kahelnud iseendas — et äkki ta pole piisavalt hea. Seda just siis, kui vahepeal tahtis Simeon õhtuti veelgi hiljem ööunne minna. Kuid Birgit otsustas asjast siiski mitte suurt numbrit teha. Kõik tundus ju loomulik ja sünkroonis ema-isa enda liikuva elurütmiga. Nende perel ongi kombeks igale poole kõik koos minna, tihti ka tööle.

Lugu ilmus esmakordselt Naistelehes 23. oktoobril 2014. Et sama põnevad lood sinuni ikka esimesena jõuaksid, telli ajakiri SIIT!