Ära karda üksikuks jääda, vallalistel on parem põli! (15)

mis tunne on olla ükinda.Mõned aastad tagasi ma olin omas külas üksinda,sest mul polnud veel kedagi.Mäletan aegu,kui minult küsiti nii:Noh kas sa polegi omale veel noormeest leidnud?.Ma vastasin selle peale nii:Parem hilja,kui mitte kunagi.Küll ma kunagi kellegi leian! Igal ühel on oma aeg.
Ega ma nii väga ei kiirustanud.Vähemalt ma olen näinud igaühe kooselu hetki ja olukordi,kes üksinda ja kes elavad koos.Tegelikult kunagi mäletan kooli ajal üht juhtumit,kui mind ei valitud klassikaaslaste poolt tantsutundi.Tundsin ennast koolis ja kodus üksikuna ja see oli nii veider lugu.Siis mõtlesin,et äkki oleks tõesti aeg enne kooli lõpetamist nautida oma vaba aega,teha käsitööd,vaadelda laia maailma,loodust,külastada vanu sõpru,lähedasi ja ka kõiki teis keda ammugi ei olnud näinud.Ma ei teinudki välja,kui keegi kas elas hästi või tavalist elu.Võtan elu siiamaani sellisena,nagu ta on mulle määratud.

Mõtetu teema , üksi , kaksi , kolmekesi , elavad nii nagu oskavad ja tahavad . Üksi saavad elada tugevad inimesed ja ikkagi nad otsivad oma ideaali.

tüki aja üks mõistlik jutt, kõigile pole antud õnne leida omale õige partner.... nii on tõesti mõistlikum olla üksi ja tegelda sellega, mis hingele lähedasem mitte paaniliselt otsida kedagi, kellega olla suhtes ja samas ise end väga õnnetuna tundes...See teiste arvamuse peale surumine või n.ö ühiskonna normide järgi elamine pole alati parim valik

Peale pensile jäämist tulin tagasi Eestisse.
Välismaal töötades olin soetanud korraliku korteri kesklinnas selle ideaalsesse korda remontinud, ja peaaegu kõik eluks vajaliku soetanud.
Kahekümne kuue aastaga olin täielikult harjunud üksinda elama. Niipalju, kui tarvis, saab suhelda SKYPE kaudu või siis mone tuttavaga kohvitassi taga.
Eestis aga tabas mind päris kummaline ülevoolav "sõbralikkuserünnak".
Vahepeal oli enamik mu vanu naistuttavaid kas lesestunud või lahutanud. Ja vähemalt mulle tundub, et nad kohe mitte ei naudi enda "vabadust", vaid üritavad päris agresiivselt enda sõprust peale suruda.

Üle hulga aja üks arukas ja tark jutt kokku kirjutatud! Suurem osa inimesi on oma tegudes copijad ehk teiste järgi elajad ja tegijad, kuid tühja sellest seni, kuni nad teistelt samasugust eluviisi ja käitumist ei nõua ning teistsuguseid eluviise ei halvusta. Isiksusi on alati vähem olnud ja isiksuslik külg pole ka üksinda elu kasuks otsustamisel peamine- kõige tähtsam on see- kuidas inimesel endal on kõige parem, rõõmsam ja vabam elada ning olla.

Kahekesi olla on ka hea aga siis tuleb õige partner leida. Tavaliselt seda ei juhtu.

Igaühele oma. Üks saab vallalisena hästi hakkama ja ei tunne vajadust "olla nagu teised", abielus või kooselus. Teine teeb kõik, et olla kellegagi "suhtes".
Abielluda on ainult siis mõttekas, kui on võetud aega partneri valikuks, et abielluda sellega, kellega koos on võimalik tõepoolest päev päeva järel aastakümneid elada rahus.
Vali palju tahad, aga see üks ja õige satub su teele ikka vaid , kui juhtub õnne olema ja kui ise oled küps, täiskasvanu, tark, teades, et abielu ei ole teise ümberkasvatamise kooslus.
Parem olla üksi, arenenud, tark, haritud, vaimsete huvidega kui olla loll pulmitaja ja kaevelda taevani - kuidas küll saada laste isalt abi laste kasvatamiseks.