Ära karda üksikuks jääda, vallalistel on parem põli! (15)

Harvardi ülikooli doktorikraadiga sotsiaalpsühholoog Bella DePaulo alustas Santa Barbara California ülikooli juures vallaliseelu uurimist kümmekond aastat tagasi. Tema uusim teos "Singled Out" ("Väljavalitu") kinnitab, et üksikuks jäämist ei tohi karta.

Miks tundub üksildus inimestele nii hirmuäratav, küsib USA ajakiri Vice DePaulolt. Tema sõnul paistab arusaam, et kõik inimesed tahavad abielluda, olevat ühiskonda korrastav kontseptsioon.

"Inimesed usuvad, et abielludes saavad nad õnnelikumaks, tervemaks ja elavad kauem. Kui oled abiellunud, on sul tunne, et oled õigesti käitunud ja et selle konkreetse inimese leidmisega on kõik su elukillud paika loksunud.

Ja kui sa oled selle mõtteviisi omaks võtnud, mõjuvad vallalised sulle ähvardavalt – eriti kui näed, et inimesed tunnevad vallaliseelust rõõmu." "Seksi ja linna" stiilis vallaliste trall õõnestavat abieluinimese veendumust, et abiellumine on ainus tee õnneni.

Ühiskond on vallalisust peamiselt siiski häbimärgistanud. Arvatakse, et sul peab midagi viga olema, kui sa oled üksi. Mitte keegi ei taha end niimoodi tunda. Kuna vallaliste suhtes pole positiivset ja auväärset hoiakut, ei julge me halvast armusuhtest lahkuda, seletab DePaulo.

Tema sõnul võib üksildus olla küll piinav ja negatiivsete tagajärgedega, kuid üksnes vallalisuse miinustele keskendudes ei märka me selle plusse. Vallalised tunnevad sageli oma elust mõnu.

Nad naudivad omaette olemist. Erinevalt stereotüübist ei pruugi nad üldse olla mingid peoloomad. Paljud üksikud inimesed on pühendunud heategevusele ja teiste eest hoolitsemisele.

"Senised üksindusteemalised uurimused on väga julgustavad," kinnitab psühholoog. "Paistab, et üksindus aitab väga hästi kaasa loomingulisusele, taastumisele, isiklikule arengule, spirituaalsusele ja lõõgastumisele."

Arvatakse, et üksikul on viga küljes

Üksinduse nautija ei lase end eksiteele viia arusaamast, et meie õnne pant on teine inimene. Tal on vabadus maailma ja iseend avastada.

"Uurimused on näidanud, et inimesed jäävad abielludes rohkem koduseinte vahele ka siis, kui neil pole lapsi," seletab DePaulo.

"See kuulub abielu kuvandi juurde: et abielupaar peab olema lahutamatu tandem, kes on pühendunud vaid teineteisele." Vallalised aga käivad sõprade, õdede-vendade, vanemate, naabrite ja kolleegidega rohkem läbi.

Niisiis soovitab DePaulo vallalistel süüvida oma üksinduse plussidesse: "Võtke üksi veedetud aega võimalusena, mitte ohuna." Vallalisi ei tohiks tema sõnul vaadelda läbi abieluprisma, sest abielu pole ainus elamismoodus.

Ja mida peaksid abieluinimesed tegema, et end mitte kaotada? "Nad peavad lihtsalt unustama arusaama, et nad moodustavad kahekesi lahutamatu üksuse, ning võtma voli tegelda neile oluliste inimeste ja huvidega."

"Võtke üksindust võimaluse, mitte ohuna."

Oma uurimistöös soovib DePaulo keskenduda nüüdsest neile, kes on teadlikult valinud vallalisuse, sest see on neile südamelähedane.

"Nendele inimestele on üksi elamine moodus, kuidas oma elu kõige paremini, ehedamalt, rahuldustpakkuvamalt ja tähendusrikkamalt elada.

See tähendab, et elad täiel rinnal, tegeled oma suurimate kirgedega ja otsustad ise, kes on sinu elu kõige tähtsamad inimesed, mitte ei usu, et kogu tants käib üheainsa inimese ümber. Sa naudid üksindust, kui see on sinu jaoks tähtis, aga ennekõike oled sa ise oma elu stsenarist."