ÜHE HABEME LUGU: Karl Robert Saaremäe – habemikuks tänu näitlemisele ja juhusele (3)

Kuidas juhtus nii, et üks 24-aastane mees on kasvatanud endale ette soliidse parra ja vuntsid? Millest see johtus?

(Puristab naerda, kuna teema tuli üllatusena – toim). Ma olen kogu elu olnud tegelikult see noormees, kes oma habet ei ole julgenud väga kasvatada. Olen alati tundnud, et mul kasvavad ainult sellised väikesed tüükad ja neil ei ole hea tihedus. Et minu karvkate ei ole kunagi olnud selline ... eksponeerimist väärt.

Aga eelmisel suvel hakkasin tegema ühte lühifilmi, mille režissööriks oli Jürgen Volmer. Ta on BFMi (Balti filmi- ja meediakool) lõpetanud ja tema pakkus mulle sinna ühte rolli. See oli Tuglase novelli "Suveöö armastus" ainetel ja seal on kaks tegelast. Üks talutüdruk ja üks selline lihtne sulane-poiss. Kuna tegevus toimub Eesti talus, siis need noored ei omanud ju selliseid võimalusi nagu meil tänapäeval žileti või pardli näol. Režissöör siis palus, et ma lihtsalt paar kuud habet ei ajaks, et mul tekiks selline natukene väljakasvanud ... habe või? Seda ei saanud siis veel päris nii nimetadagi ...

Karvastik?

Karvastik on vist kõige parem, jah (naerab).

Siis ta mul tekkis. Oli täiesti selline, et jah, okei, selline võib sel noorel sulasel olla küll. Aga meil võtted, mis olid planeeritud nii, et me saaksime suvega ühele poole, lükkusid veel natuke septembrisse. Ja siis ma ikka veel ei ajanud seda habet maha ja lasin tal kasvada ning kohevamaks muutuda.

Kui me lõpuks selle filmi tehtud saime, siis oli mulle juba tulnud pakkumine Nukuteatrist. Nukuteater soovis, et ma mängiksin ühes nende jõululavastuses, mida me eelmisel talvel mängisime: "Vaata, Madlike, lund sajab!". Seal oli mul ühe poemüüja roll kanda. Kunstnik ütles, et sellel poemüüjal võiks vabalt vunts olla ja et kui ma enda vuntsi ära ajan, siis ta lihtsalt kleebib selle mulle. Ma siis mõtlesin, et ei ajagi siis ära, sest see suur movember on ju tulemas ja sellega käivad inimesed kaasas ning ma siis ootan ka. Et siis kui lõpuks etenduste periood kätte jõuab, siis küll ma ajan selle habeme maha ja mängin oma vuntsiga need etendused ära.

Aga kui aeg edasi läks ja see habe mulle jäi, siis – ka kõige selle movembri pärast – ma tundsin, et kui ma lihtsalt habeme ära ajan ja ainult vuntsi jätan, siis see näeb tobe välja. Kuna Nukuteater vajas minult ainult vuntsi, aga ma ei olnud nõus habemest loobuma, siis ma kasvatasin neid mõlemaid ikkagi edasi.

Kui lõpuks jõudis kätte detsember ja etenduse mängimise aeg, siis ütles Marion Undusk, kes oli meie kunstnik, et kuule, see sobib sulle väga hästi ja ma arvan, et see läheb ka sinu tegelaskujuga väga hästi kokku, nii et ärme muudagi su näokest, vaid ainult piirame ja puhastame teda.

Siis ta jäigi ja mul oligi esimest korda elus habe. Siis juba hakkasid tulema mingid märkused inimeste poolt. "Oo, kas sa nüüd kavatsedki sellega jääda või?" Või et "Oo, väga põnev!" Sest ma olin varem alati olnud clean shaved (puhtaksraseeritud) kutt nagu. Ma ei lasknud sellist nädalastki habet tihti endale ette kasvada.

Detsembri lõpus helistas mulle Gerda Kordemets ja pakkus mulle rolli "Viimasesse võmmi". Ta rääkis mulle natukene sellest tegelasest seal – sellest Paul Õunapist, kes justkui on ka selline noor hipster, äsja politseikooli lõpetanud lahe tüüp. Ma mõtlesin, et aga miks tema ei võiks ka olla selline 21. sajandi musketär oma kohevate vurrude ja mõnusa habemega. Gerdal oli selle peale ainult jah-sõna öelda.

Sealt edasi habe jäi ja jäi ja nüüd ta mul on siis on.

Mida aeg edasi, seda enam on tulnud veel erinevaid projekte peale, kus ma olen selle habeme kasuks otsustanud. Paistab, et ta mul veel mõnda aega ees ilutseb ... või kuidas keegi seda öelda tahab.

Ehk kavatsed ikka habemekandmise juurde jääda?

No praegu küll. Meil on tulemas paar ... ma vist välja veel ei julge öelda, aga paar huvitavat projekti, mis on juba käigus ja kus enam poole pealt ei saaks nägu muuta. Sellised soolas projektid. Ja Rakvere teatris tuleb meil sügisel välja diplomilavastus "Thijl Ulenspiegel". Seal ka kunstnik ja lavastaja koostöös arvasid, et vabalt võiks olla selline tüüp, see Thijl, keda ma kehastan.

Oled sa mõelnud eksperimenteerimise peale – et prooviks näiteks tabaluku stiili, kitsehabet või midagi kolmandat?

Ei, seda päris mitte. Selles mõttes küll, et siis kui see jutt oli, et võiks jätta ainult vuntsi, siis ma küll mõtlesin, et huvitav, milline see vunts olla võiks. Kas selline üleskeeratud või peaks ta olema selline tavaline ja lihtne või Hitleri stiilis. Aga ei, ma ikkagi arvan, et kui ma ära ajan, siis ajan juba täiesti ära ja ei hakka vist niimoodi jupitama.

Kuidas see vuntside üleskeeratud stiil tekib – kas keerad endale ööseks mingisugused rullid vuntsidesse? On sul terve suur nessessäär habemehooldusvahenditega? Kuidas sa üldse habeme eest hoolt kannad ja seda trimmid?

Ma väga ootan neid aegu, kus ma saan minna mingisse barbershopi. Tean, et Tallinnas Telliskivis on nii mõnusaid kohti, kuhu tahaks minna. Kus barber pakub viskit, ütleb "Oota!" ja mis on selline hästi mehelik koht. Testosteroonist laetud meeste juuksur justkui. Väga ootan sellist aega, kus ma saan sinna minna.

Aga kuna praegu ma olen hästi palju mingite projektidega seotud, siis tegelikult praegu mina üldse ei vastuta oma habeme eest. Muidugi mina kannan tema eest hoolt, pesen ja kammin teda. Aga erinevate projektide juures on grimeerijad, kes tegelikult vaatavad seda, et ta oleks täpselt selline, nagu ta olema peab sel tegelasel.

Pikkuse eest mina ka praegu ise hoolt ei saa kanda, sest meil on käimas erinevad projektid, mis nõuavad järjepidevust või ühtset kasvu koguaeg.

Et endal sul pole mingeid erilisi hooldusvõtteid või nippe? Pesed sa habet šampooniga või palja veega?

Ma pesen ikka šampooniga ja veega. No vaha on ju tore, aga ma kuidagi ei ole kogu seda suurt portfelli veel kokku pannud. Olen ikka kohtunud huvitavate inimestega, kellel on see tõesti väga suur, kes peavad oma habemest ikka väga lugu ja kes hoolitsevad selle eest väga. Kannavad erinevaid vahasid sinna peale ja lõhnu ja läikeid ja ... aga mul mingeid selliseid soovitusi küll ei ole anda.

See, et need vuntsid mul lõpuks üles keerdusid, on ka ainult minu enda lohakusest tingitud. Mingil hetkel ma ei ajanud neid väga pikalt ja siis nad olid nii pikad, et ma sain nendega nii teha ja siis pärast seda on nad jäänud.

Põhimõtteliselt võib öelda, et mitte habe pole minu elustiil, vaid elustiil on mulle kasvatanud habeme.