Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
15. oktoober 2017, 21:46

Marta Laan kallimast Valter Soosalust: „Olen leidnud õige inimese juhuse või saatuse tahtel.“

20.07.2016 | «Hirm üksinduse ees paneb klammerduma vale inimese külge.»

Kuigi praegu on näitleja Marta Laani süda vaba, usub ta kindlalt, et on «selle õige» puhul valmis armastuse nimel ka kompromisse tegema. «Suhtes peab mees tundma end mehena ja naine naisena. See on loomulik, et teinekord tuleb ka järele anda.»

Marta Laan (31) on üks noorema põlvkonna silmapaistvamaid näitlejannasid, kes lööb sel suvel kaasa Roman Baskini suvelavastuses «Skandaalisalu». Nagu nimigi viitab, kubiseb lavastus kirgedest ja pahedest. Marta aga enda tegelaskujuga ei samastu ja ütleb vaid: «Ma ei ole tüübilt skandaalitseja, see ei ole väärikas. Usun, et eraelu puudutavad küsimused peaksid jääma ikkagi koduseinte vahele.»

Foto: Kalev Lilleorg

Teiste vigadest ei õpita

«Skandaalisalus» kehastub Marta peategelaseks Joyks, kes on andnud käe kõigile seitsmele surmapatule. «Ta on nimelt abiellunud endast tunduvalt vanema ja väga jõuka teadlasega, et head elu nautida. Kas aga abielu on võimalik ratsionaalselt sõlmida nagu tehingut pangas? Pigem mitte, sest hing ihkab armumise tunnet ja süda midagi rohkemat ... See häda ajabki härja kaevu,» selgitab ta lavastuse sisu. Loomulikult tekib küsimus, kas Martalgi on keerulisemaid suhteid ette tulnud. «Ütlen vaid, et mu elus on olnud nii häid kui ka halbu kogemusi, aga pikemalt ma sellel ei peatuks, las rollid kõnelevad minu eest.»

Õnneks on Marta sellegipoolest valmis jagama oma mõtteid armastusest, sest see puudutab pea igaüht. Teame ju kõik suhteid, mille puhul kõrvaltvaatajana tekib küsimus, miks selles ollakse, kui suhe põhjustab vaid südamevalu. «Usun, et põhjuseks võib olla teadmatus – inimene ise ei tea täpselt, mida ta elult tahab ja kas on suhteks valmis. Tihti võib ka hirm üksinduse ees panna klammerduma kas vale inimese või kustunud armastuse külge.» Kui aga «viga» on tehtud, ei tasu end sellest morjendada lasta. See kuulub elu juurde ja karastab. Samuti pole võimalik kellegi teise eksisammudest õppida. Oma vead teeb igaüks ise. «Paljud «ahaa-hetked» tulevad elus ikkagi enese isikliku kogemuse kaudu. Selleks et olla südames parem ja targem inimene, tuleb teekonnal nii head kui ka halba kohata.»

Foto: Kalev Lilleorg

«Tean, et olen armastanud.»

Marta ise on armastuses n-ö pika vinnaga ega kuku enda uut suhet kohe presenteerima. Ta ei taha seda ära sõnuda: «Armumine on väga õrn ja habras tunne ja seda kardetakse kaotada või oma kaaslasele liigset survet avaldada.» Samuti on ta kindel, et armastust ei leia otsides, see lihtsalt ... juhtub.

«Ma ei ole otseselt oma elus veel kedagi otsinud, olen leidnud õige inimese juhuse või saatuse tahtel. Ühes olen aga kindel – tean, et olen armastanud.» Armastuseks peab aga ise vaimselt valmis olema. «Et olla armastatud, peab suutma midagi vastu anda. Vastasel juhul ei tule suhtest midagi välja.» Teinekord võib juhtuda sedagi, et on lihtsalt halb ajastus, nii totter kui see ka ei tundu. Lihtsalt öeldes tahab üks osapool üht ja teine teist. «It's all about timing! (ingl kõik on ajastuse küsimus – toim.), nagu öeldakse.»

Marta teab, milline on ideaalne mees, kellega ta enda elu sooviks jätkata: «Julge, tark, töökas ja suure südamega! Suhtes on aga kõige olulisem üksteise mõistmine ja austamine,» selgitab ta. Ideaalis võiks armsam muidugi ka parim sõber olla. «Tõtt-öelda ma ei kujutagi seda kuidagi teistmoodi ette, koos peab saama naerda ja nutta. Samuti olen üsna särtsakas ja temperamentne tüüp, seega peaks minu kaaslane kindlasti mu iseloomu armastama, mitte üritama seda maha lihvida.»

Kui kergesti aga Marta armub? Kas tuleb ette sedagi, et näeb bussis kedagi sümpaatset ja tunneb, et voh!, selline äge inimene seisab ta ees. «Ma arvan, et päris ära armun ma ikka üsna raskesti. See, kui keegi paneb silmad särama või südame põksuma, on üks asi. Aga see, kui keegi ka tõsiselt südamesse poeb – nii, et temata on talumatu valu –, nõuab minu puhul aega.» Marta arvab, et on armudes üsna naeruväärne. «Tavaliselt naeran siis ka ise enda üle. Muutun selliseks armsaks klišeetegelaseks, kes puterdab, teeb rumalaid kingitusi ja žeste. Olen isegi luuletusi kirjutanud!»

Foto: Kalev Lilleorg

Loomult truu

Paraku ei jää iga suhe püsima. Marta on seda meelt, et lahkuminek ei meeldi kellelegi. «Kõik oleneb loomulikult lahkuminekust. Üldiselt on see mind elus ikka väga kurvastanud ja olen pidanud hinges suuri lahinguid maha pidama.» Samas on see teinekord vältimatu. «Kui suhe ei toimi, peab endalt küsima, kas ma tahan sellist elu. Kui vastus tuleb eitav, on aeg suhe lõpetada.»

Seda, kas Marta on pigem hea või halb suhtelõpetaja, ta öelda ei oska – tema elus pole suhteid nii palju olnud. «Kui nii mõelda, olen pigem halb, kuna usun, et kõik on võimalik isegi siis, kui enam pole. Ma pole see, kes teeb esimese sammu suhte lõpetamise suunas. Olen hinges väga truu ja kui kedagi päriselt armastan, on idee lahkuminekust mulle alati ebasümpaatne. Isegi kui see näib paratamatu.» Kas aga purunenud suhet saab taaselustada? Kõik on võimalik, usub Marta. «Ma arvan, et see on võimalik, kui mõlemad pooled nii tunnevad. Üldiselt ei tea ma väga paare, kes oleks uuesti kokku saanud. Tavaliselt lõpetatakse suhe ikkagi põhjusega.» Ka sõpradeks on võimalik pärast lahkuminekut jääda vaid siis, kui mõlema osapoole tunded on lahtunud. «Seni kui ühel on romantilised tunded alles või hinges viha, ei tule sellest midagi välja.» Retsepti, mis südamesse jäänud haavad parandaks, ei oska Marta aga öelda. «Ma tõesti ei tea, inimhing on individuaalne, aga üldiselt soovitan ma reisimist ja trenni,» naerab Marta. «Samuti peab tahtma ise edasi minna, vaid niimoodi haavad paranevad.»

«Soovin elus korraks üksi olla.»

Keerulisi olukordi püüab noor näitleja pigem vältida ja vajadusel lahendada. «Milline lahendaja ma olen? Seda peaks mu sõprade ja lähedaste käest küsima. Ma olen üsna kirglik tüüp ja tean oma vigu. Seetõttu üritan probleemide tekkimisel neisse rahumeelselt suhtuda,» mõtiskleb ta omakeskis. «Hingan sisse ja välja ning katsun endas tule kustutada, enne kui olukorda lahendama asun,» ütleb ta enesekindlalt. «Olen aru saanud, et kõige olulisem on see, et lähedased tunneksid end armastatuna. Nõnda tulebki välja öelda «Ma armastan sind», mitte eestlaslikult maha vaadata.» Kas praegu on Marta süda vaba? «Jah, on!» vastab ta siiralt. «Sel lihtsal põhjusel, et olen nii otsustanud. Usun, et on väga oluline osata elus ka korraks üksi olla ja iseennast tundma õppida.» Marta on ühes kindel – armastust ta tööle ohvriks ei too ja on selle nimel valmis nii mõndagi tegema. «Olen nõus armastuse nimel ka tapma. Küll sääski kallima pealt, sellega asi piirdub,» muheleb näitlejatar.