Blogid

Ka Eestis kohtab klassivahesid ehk mida teha kui korteriühistu nõuab purskkaevu? (60)

Katrin-Linda Lust, 19. juuni 2016 14:18
Foto: Katrin-Linda Lust
Kõige paremaid lugusid kuuleb ikka alati niiöelda õllesaalis. Käisin nädalavahetusel Tartus ema juures. Sain vanade sõpradega kokku, sõitsin jalgrattaga ja tegin Küüni tänava põõsas salaja ühe väikese õlle. Mulle meeldib seal Barclay kuju juures pargis istuda ja lihtalt niisama Küüni tänava poole kõõluda ja omi mõtteid mõelda. Barclay kuju juures toimus eile ka väike kraaklus, aga pätttide omavahelisse sõnasõtta ma sekkuma ei hakanud. Ja ega nad mulle ka liiga ei teinud. Sulandusin oma dressidega suurepäraselt seltskonda ja rääkisin isegi Tartu kodututega paar sõna juttu. Neist ma tean päris palju, sest seoses oma möödunud sügise kodututest rääkiva dokfilmiga "Hüvastijätt miljonivaatega"  käisin koos nendega prügikastides sorimas ja õppisin tundma nende hingeelu. Päeval käisin ka ühes oma armastatud paigas ja selleks on Karlova linnaosas asuv Kuu pood. See on tõeline saurus, mis on elanud üle metsikud üheksakümnendad, börsikrahhid ja internetibuumi. Kes Tartut ei tunne,



Hakkasin asja uurima, mis värk nende kuulsustega Karlova linnaosas on ja sain teada, et Kuu poest paar sada meetrit linna poole on tehtud puumajja hipsterite stiilis baar nimega Barlova. Seal pidi koos istuma Tartu hipsterite koorekiht.

Mul tekkis muidugi kohe huvi asi üle kontrollida ja tuli välja, et samasugusesse räämas puumajja (mille ette oli pargitud kümmekond jalgratast) on tõesti tehtud baar, mida peab itaallane Simone.

Baar ise ei ole midagi eriskummalist. Kuskilt on leitud vanad mööblitükid, seintelt on vana tapeet maha kistud ja letile on pandud napsud. Raudahju peale on roosa kriidiga kirjutatud menüü. Mõned dringid ma seal tegin, aga üldiselt läksin ikka oma Kuu poe juurde tagasi, sest tegu on põhimõtteliselt ühe ja sama piirkonnaga ja majagi on üks ühele sarnase lõhnaga. Idüll on ka sama ja ausalt öeldes pole mul vahet, kas istun mingi vana katkise tooli peal Barlovas või ilusa ilmaga Kuu poe trepi peal.

Üks huvitav detail seal Barlovas siiski oli. Baari omanik Simone tegi Barlova sulgemisel kõigile välja pitsi sambuca´t. Sihukest asja naljalt ikka Eestis kuskil ei näe, et omanik käristaks klientidele ringi jooke välja. Igal juhul müts maha, et ta seda tegi. Tore sõbralik tüüp, kes räägib eesti keelt.

Aga nüüd asja juurde. Kuu poe juures on minu jaoks positiivne see, et ma kuulen seal igasugu huvitavaid lugusid. Osad räägitakse mulle kui ajakirjanikulele ja teised on lihtsalt vanade tuttavate lood elust enesest.

Just üks selline vana semu tuli seekord rääkima mulle ühest meie kaugest tuttavast, kes oli endale hiljuti uue korteri ostnud.

Uus korter on muide üle linna uhkes majas. Seal elavad peamiselt Tartu kõige jõukamad inimesed. Kuigi abielupaarile kuulus varem suur maja äärelinnas, otsustasid nad selle maha müüa ja osta korraliku korteri vingesse elamusse.

Kuna maja oli suur, siis tasu selle eest oli korteri ostuks piisav. Ja loomulikult ei hoitud selle ostu pealt kokku ja see oligi põhjus, miks valiti üle linna kallis kortermaja. Muidu on inimesed ise suhteliselt tavalised tegelased. Käivad tööl, saavad Eesti keskmist palka.

Tavaline inimene ostab muidugi kalli korteri rikkuritega ühte majja, aga ta ei tea, mida see kõik endaga kaasa toob. Seetõttu on minu tänane blogi teid hoiatav. Vähemalt mind pani see lugu mõtlema.

Vaene abielupaar on täna rikkurite majas täiesti pantvangis. Nimelt tekivad seal sellised väljaminekud, millest ei saa kuidagi kõrvale hiilida. Näiteks hiljuti sooviti aeda osta kallis skulptuur, mis maksis tuhandeid eurosid. Ühistu koosolekul tõstsid majaelanikud kõik pooldavalt käe, et just nende aias ilutseks uhke kolme meetri kõrgune kuju. Ja mida meie vaene sõber siis selles olukorras tegi. Ta oli ainuke inimene ühistus, kes hääletas vastu ja seegi oli tema jaoks üks alandavamaid hetki elus.

Naabrid ei suutnud uskuda, et üks naabritest ei taha toetada eesti kunsti. Mitte keegi neist ei tulnud selle peale, et naabril pole kunstnike vastu midagi - tal lihtsalt pole raha. Aga seda vaene sõber muidugi rikkurite ees ei jugenud tunnistada. Ja millise koosa sai ta kodus veel naise käest, et ta üldse julges vastu hääletada. Nüüd on kõigile teada, millised vaesed matsid nad on.

Demokraatlikult otsustati aga asi ikkagi nii, et kuju tuleb. Sama oli ka videovalve süsteemiga, mis maksis tuhandeid ja mille eest tuleb kõigil ühistu liikmetel tasuda.

Siis otsustas maja paigaldada kõige kallima veefiltri, mis laseb kraanist voolama kõige kallima mineraalvee. Ka sellest ei saanud inimesed keelduda, sest ühistu otsustas häälteenamusega selle siiski paigaldada. Seekord ei julgenud sõber isegi vastu hääletada. Täna on ühistus arutlusel juba purskkaevu paigaldus ja meie kallis vaene sõber hoiab kahe käega peast kinni. Juba praegu on veearved üle mõistuse…mis saab siis kui vesi ojadena aias voolama hakkab. Hetkel käib jutt ka aedniku palkamisest.

Korteri suutis ta sinna majja soetada ja kuna tegu oli uue majaga, siis arvas ta et igasugu remondikuludest on ta järgmise kümne aasta jooksul prii. Tal ei olnud õrna aimugi, et sinna hakatakse ehitama purskkaeve, kõige kalimaid lastenurki, paigaldama veefiltreid, aiamööblit, videovalvelt jne.

Sain selle sõbraga ka kokku, et küsida, kas see kõik vastab tõesti tõele. Tuli välja, et rohkemgi veel. Et asi on läinud tema jaoks täiesti hullumajaks.

Et maja purskkaevude ja videovalvete ja skulptuuridega toime tulla on nad mõlemad naisega võtnud endale lisatöökohti. Puhkuse ajal sõidavad nad Soome lisaraha teenima maasikate korjamisega. See kulub kõik ilmselt purskkaevu ehitamisele.

Kõige rohkem ajab neid aga hetkel närvi see, et majarahvas ise ei kannata selliste summade välja käimisel üldse, sest nad on lihtsalt nii jõukad. Suur osa neist on tuntud inimesed, aga ma ei hakka siin neid siiski nimetama.

Eriti ajab teda närvi see, et tema üks naaber saabub koju hilisõhtul ja paneb igal õhtul mullivanni tööle ja tundide kaupa on kuulda, kuidas kallis vesi mööda torustikku alla jookseb. See veesolin ajab teda hulluks, sest ta ise ei raatsi isegi vanni võtta ja käib maal vanemate juures perega korra nädalas saunas.

Pärast mullivanni küpsetab rikas naaber rõdu peal šašlõkki, mille lõhnad panevad vaese naabri suu vett jooksma. Ja seda teeb ta iga jumala päev. Kuidas saab üks inimene nii palju grillida ja mis see kõik maksab…

Kui toit hakkab valmima, hakkavad naabri juures plaksuma šampanjapudelid. Isegi pruudid, kes ta juures käivad, sõidavad kohale kallite autodega ja on samuti rikkad.

Muidugi tahab see rikas naabrimees aeda uhket skulptuuri, mida pruutidega šašlõki kõrvale rõdult imetleda. Aga vaese sõbra jaoks on see kõik lihtsalt vastuvõetamatu ja isegi alandav. Aga kellele sa lähed kaebama?

Teine jõukas naaber ostis majja kolm korterit ja need seisavad enamuse ajast tühjana.

Vaene sõber kaalub nüüd perega korteri müümist ja kolimist tavalisse majja. Eriti hakkab ta uut korterit ostes vaatama, millised inimesed selles majas elavad. See on oluline, sest sellist karjuvat sotsiaalset ebavõrdsust ta rohkem välja ei kannata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee